Aastakokkuvõte

No ma teen ka aastat kokkuvõtva postituse =)
Jälle.
Kunagi ei taha seda enne kui kas detsembri päris-päris lõpus või üldse jaanuaris, sest muidu aasta ju veel kestab ja poleks aus osa temast lihtsalt välja arvata. Lisaks olen korduvalt ja korduvalt avalikult asju ilustanud - mitte teiste jaoks, on lihtsalt olnud tunne, et vaadata asju positiivsemalt muudabki mu elu paremaks ja ilusamaks.
"Väga ilus ja jõuline aasta oli" võis näiteks võrduda "oli tippe ja oli kuristikke, tohutu sügavaid ja laiu kuristikke - aga no oli ju tippe ka!"
Kokkuvõtted, puha vaatenurga küsimused. Ma üritasin vaadata positiivselt.

Teisiti öeldes: mul oli halb, aga mõtlesin, et võiks ju veel hullem olla, ning sõnastasin asjad paremini, kui olid. Ja kuhu see mu viis? Tegi asjad paremaks v?

Nüüd püstitan omaenda veel asutumata koolkonna teesid =) Täiesti uudsed =)

* Ära kannatada ei tasu, tasub vastumeelsele vastu hakata või muul moel vastikuste vastu võidelda.
* Midagi ei pea.
* Sina oled omaenda kõrgeim seadus. Mina olen omaenda kõrgeim seadus!!!
* Kõik muu on pohhui.

Nii, aga aastast mingi jälje jätmine ikkagi.

Poglapse lemmiksõimuväljend: "Purjus sitikas!"
Veel lahedam on väljend mitmuses - mitte "Purjus sitikad!" vaid "Purjusitikad"!

Hankisin kõvasti uusi kleite.
Enne kandsin ka palju kleite. Nüüd enam naljalt muud ei kannagi. No kui TÕESTI ei viitsi külmal ajal sukkpükse jalga vedada või kui on jooksmaminek, tulevad püksid. Aga kleidid on nii toredad! Maani kleidid ja minikleidid. Pikkade varrukatega ja varrukateta, sametist, viskoosist, linast, puuvillast, siidist, kõikvõimalikest segudest ... ainult puhas kunstmaterjal pole väga asi.
Üleni musti kleite pole mul ühtegi. Must lihtsalt pole minu värv. Lisandina täiesti kombes, aga põhivärvina? Nääääh.
Tõsi, see pole just selle aasta eripära, et mulle must teema pole - aga arvan, et olen sel aastal oma kleiditagavara poole võrra suurendanud. Jõulukingitusteks võtsin ka teistele kleite ja vaid suurte raskustega hoidsin end tagasi kõigile tuttavatele naistele kleite kinkimast.

Tütarlaps on nii kirglik jaapanifänn, et kui ma poleks varem näinud seda teismeliste tüdrukutega juhtumas, vist ei mõistaks. Aga nüüd mõistan.
Sakura on lemmikkleidipilt, origami, animed, tee, jaapani köök, mangad, vähem on rohkem-stiil. Kuna ta on nii palju animesid vaadanud, saab ta jaapani keelest ka juba üsna hästi aru. Rääkida (või, jumalad hoidku, kirjutada) ei oska, ent aru saab.

Last ikka ei algatanud keegi mulle. Olen nüüdseks natuke mures, kas ma ei peaks siiski konventsionaalsemat meetodit kasutama, kui küsida väga toredadelt meestelt, kas nad vast teeks, mh, ah?
Aga ma ei taha!
Ja ma teen, mis ma tahan =)
Olen hästi kaua arvanud, et peaksin ikka maailmaga paremini sobima ja sobituma, vähemalt veidi "nagu kõik" olema. Jaa, ma loen praegu jõulukingina postiga tulnud raamatut "Hullult õnnelik". Autor räägib seal oma elu paljudest veidratest joontest, mis minu ellu ei mahu (näiteks pole ma kunagi topiseid kuidagi huvitavaks pidanud, muretsenud oma laste pärast, kui reisil, ega loomaaia prügikastis sobranud), aga mis on peamine, mida mina seal näen?
Raamatu autor on abielus 20 aastat juba ning ikka sallib oma meest ja vastupidi! Selgelt on ta niisiis normaalsem kui mina!
Aga teistega sobituda püüdmine ei teinud mind õnnelikumaks. Enam ei üritagi.

Et "Tänapäev" mu romaani ei hinnanud, jääb ka minuga. Kolmas kord veel ja siis tõmban nende võistluse oma ajus maha kui koha, kust võiksin feimi ja sulli teenida.
Romaan on jätkuvalt olemas. See, mille neile kunagi ammmmmmmmu saatsin, ka, aga see viimane on mu enda meelestki hea. Ma kunagi teen sellega midagi.

Trenni asjus võin endale jätkuvalt õlale patsutada (kuigi parema käega vasakut õlga patsutada võtab umbes kolm korda rohkem aega kui vasakuga paremat). Sel aastal oli 3 nädalat, mil ei teinud 90 seeriat trenni. Noh, sedasi ühikuid ja nädalaid liites, nagu teen.
See on vist päris palju tehtud seeriaid aastas.
Tulem on, et jõuluõhtul oli küll kõht punnis, aga teise püha hommikul enam üldse mitte.

Larparid tunnustasid mind. Midagi ikka tegin neile hästi. Kuradile tagasihoidlikkus!

Jaa, mitmed-setmed asjad poleks mu elus üldse nii toredad olnud, kui teised poleks minuga toredad olla otsustanud. Aga - aga - aga - see ongi ju normaalne?! Inimesed on võrgustik! Kindlasti on kellegi elus jälle rõõme ja kauneid hetki, mida seal minuta poleks! On ju?!

Ja teate, hästi imelik on seda kirjutada, aga ma olen nüüd NII PALJU ÕNNELIKUM. Päriselt: ilus ja jõuline aasta on olnud.
Et mu elus pole enam osasid inimesi, kes seal varem olid? Et oli väga väga valusaid hetki? Et ma tegin avastusi oma ema kohta ja mu isa oli/on minuga tülis põhjustel, millest mina üldse aru ei saanud? Et mul ikka veel pole kõhus kasvamas uut lapsukest?
AGA MA OLEN NII PALJU ÕNNELIKUM.
Pean möönma, et see on mu elu parim aasta olnud.
Noh, kui see titeiga, mida ei mäleta, igaks juhuks välja arvata.

Üldiselt olevat 2016 sitt? Trump ja Brexit, surnud lauljad ja muusikaloojad, kliima ka soojeneb ... Ma ei tea, mulle oli väga hea.