Mina ei tea, miks see mulle meenus ega ka, miks selle alla laadisin. Kavatsesin isegi enne vaatamist maha kustutada - aga no ikka tegin lahti.
Ja siis olin
sest appi.
Kas kõik filmid on minust või ainult suurem osa?!
Muidugi ei vaadanud ma seda ära korraga, nii umbes kaks nädalat läks. Aga no NII MINUST! See tunne, et ma ei peida enam ennast sotsiaalse konformsuse maski taha, olen, kes olen, kui ei meeldi, mine ära - nii väga lugu minust, noh!
Appikesekesekene!
Noh, ja pealegi: Loki.
Nagu. Tema on. 
Kui olen "üleval", enesekindlust tuubil täis ning lendan kõigest läbi kui vibult lastud nool, on mul tunne, et jaa. Muidugi. Mina olen torm ja juhtun teistega - mitte et minuga juhtuvad asjad. Oojaa.
Aga samas on sel ka teine pool. On kinniõmmeldud suuga Loki. On mürki tilkuva mao alla maailma lõpuni aheldatud Loki.Oma lapse soolikatega seotud.
See, et on mära-Loki, kes kannab oma kõhus varssa, on pigem tore. Varsad on armsad. Ent ...
Ometi: kas oleksin valmis vahetama oma suurepärasuse-hetked ja kõige kohutavamad piinatuse-hetked elu vastu, kus tunded kõiguvadki +10 ja -10 vahel? Ühtlane rahu?
Ei oleks ju!
Ei oleks.
Kui mul oleks valida, valiksin just need mured ja need keerukused, mis ongi. Muidugi on nad rõvedad. Eri. Kuradi. Jälgid. Aga - kas tahaksin mingeid muid? Kas tahaksin mingit teistsugust elu?
Ei.
Olen, kes olen.
Kui ei meeldi - mine ära.
Koos "Maski" vaatamisega tuli ka rahu oma lõputöö osas. Lisaks ettepanekute muutmisele anti paar jaburat soovi veel komisjoni poolt. Silmitsesin eile seda tööd ja pfff. Punkthaaval loetelude tavatekstiks tegemisel kannataks loetavus ju!
Siis mõtlesin - ach! Kas mina peaks püüdma nende meele järgi olla või lepivad nemad sellega, mis mulle meeldib?!
Saatsin juhendajale kirja küsimusega, kas saan positiivse hinde ka siis, kui selle muutmata jätan. Mul on suurem rõõm teha enda jaoks hea töö kui püüda maailma ootustega kohaneda. Ainult läbi tahaks saada.
Muidu tuleb see jama veel kord ära teha.
See oleks hullem, kui kohe end nõudmistega kohandada.
Ent ka mitte ahastus ja õudus.
Olen, kes olen. Maailmal on omad ootused? Jama küll, ent ma tean, et tema tahab alati rohkem. Nagunii.
Eih, läheb, nagu läheb. Kompromissitult endaks olemise eest tuleb vahel maksta kõrget hinda - no jama küll.
Maksan ja ei kahetse.
Mitte et see kellelegi - mõtlen ja tulevad meelde kolm erandit, kõik naissoost - päris vastuvõetav oleks. Ikka tahetakse mind konventsionaalsuse radadele suunata, isegi väga heatahtlike inimeste poolt. Ole selline, nii käivad asjad!
Muidu poleks midagi, aga kõigil neil väsimusperioodidel kipub pea ka valutama ja iu.
Kraadisin. Napilt alla 37, ütleme, 36,95. No kaua võib sedasi haige olla?!
=) Eks ole, just kaebasin, kuidas teised ei taha mõista, et ma ei ole normaalne, ja püüavad mulle mingeid normaalse-inimese-värke kohandada. Ja siin ma ei ole ise nõus isegi aktsepteerima, et sellise ka-kõrgeimal-hetkil-alla-38-palavikuga võin kaks nädalat haige olla?
Normaalsus. Seda on nii keeruline mitte oodata!
***
Mina: Kas ma teen stuudiumi lahti ja vaatad, mis sul veel õppida on?
Poeg: Noo ... ma mõtlen, et ... ei.
Mina (natuke imestunult): Ei? Nooojah! (teen arvutis oma asju edasi)
Poeg: Kuule, sa ise ju küsisid!
Mina: No jah, jah!
Poeg (naeratab): Ma ei saa üldse aru neist inimestest, kes küsivad ja siis vastust ei kuula. Et: "Kas ma teen stuudiumi lahti?" "Ei." "No ma ikka tegin." Miks üldse küsida siis?!
Mina (naeran ja annan talle musi)
Poeg (naeratab veel laiemalt): "Kas sa hakkad õppima?" "Ei." "No miks sa ei hakka, kell on juba üheksa läbi!" (vangutab arusaamatuses pead ja kehitab suurejooneliselt õlgu nagu prints. Kes ta vist ongi =))
***
Tegelt on ta vist haige. Ja minu haiguse sümptomid sobivad nii üks-ühele tema omadega, et võibolla pole ma mitte ikka-veel-haige, vaid jälle-haige.
Uus haigus. Jee.
Homseks planeeritud Esimene Pikem Jooksuretk Peale Haigeolemist lükkub vist jälle edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.