Jõuluvana ootuses

Nonii, jõululaupäev.
Esimene kord, kui kaks migreenitabletti ka peavalu ära ei ajanud, ainult leevendasid. Rohkem mul kaasas pole (Tütarlapse vanaema juures peame jõule, too vanaema on end muidugi neid ette valmistades ribadeks rebinud), loodan ibuprofeeni ja kuuma duši peale.
Vat see on siin küll hea - sooja vett phmt limiteerimatult.

Ja mina olen ääretult jõukokkuhoidlikult jõuludele vastu läinud. Phmt tegin piparkoogitainast, jõulukooki ja ostsin kingitused.
Aga noh - orgunnisin end koos lastega siia kohale.
Lapsed puhtad. Mina puhas. Kõik vajalik kaasas (k.a. kingitustehunnik, arvuti, vahetusriided ja koogid).
See krdi lõputöö juhendajale saadetud, Tütarlapse jõulunäidendite eeskava vaadatud, klassikohvikust 2 topsi mahla, kaks topsi vett ja 5 soolast pisikest tuuletaskut euro ja 80 sendi eest kokku ostetud, koos Poeglapsega ära tarbitud. Kingid pakitud või vähemalt sildid peale kleebitud. Kodus nõud pestud.
Ilmselt ma olen veel 100 pisikest asja teinud, lihtsalt pisikesed asjad on ju pisikesed, ei püsi meeles.
Nad kõik koos = täiesti ärakurnatud mina.
Emake maa, mida veel terved inimesed ära teevad!
Brr.

Praegu on suht ok, see kuuma duši all passimine aitas.
Kuigi istun  nüüd toas üksinda ja ihualasti voodis teki kaisus, ei liigu ja ei ürita midagi teha. Võibolla magan varsti jälle. 
Vaata, öösel, kui peavalu alles hakkas tulema ning mul esimene tablett juba sees oli, märkasin jälle, kuidas peavaluga moonudb KÕIK. Sellest, et peas olid jälle ainult mõtted sellest, mis on halvasti, võib halvasti minna, kuidas ma olen süüdi selles ja selles ja selles ning keegi ei armasta mind, olen keha põhjuseks tuues süngelt juba kirjutanud. Aga kuidas vaatan peeglisse ja seal on mingi jube paks vana naine tavalise kauni ning õhulise minu asemel, ei ole.
Täiesti veider. Kuidas TEAN, et parema tujuga meeldin endale, kuidas TEAN, et mul on halb tuju, sest pea valutab, ning suurem ilu mind nagunii õnnelikumaks ei teeks - ja ikka on peeglis mingi vana kole naine aint ja teda vastik vaadatagi.
Ja niipea, kui valu ära kadus (postitus jätkatud 2 tundi hiljem, riidessepannu ja isegi söönuna!), muutus naine peeglis jälle vaimustavaks.
Nagu. Nii läbipaistvalt on tunded kehas. Mitte midagi teha ka ei oska, et mitte tunnete tahtmist järgida.
Olen inimene. Sa oled ka, kuigi võibolla seda tunnistada ei taha =) Keha on sama oluline osa meist kui mõistus.

Tulin muidu tuppa tagasi, sest köögis toimetatakse ja toimetatakse ja seal on üks, kes toimetab isegi sellega, millega tema ei peaks ("Kas neid te seeni peaks segama? Ei, nad veel ei kõrbe, ma lihtsalt ..." Kolm minutit hiljem: "Ma segan!"). Ma saan süütundeataki tema juuresolekul raamatut lugedes ja rahulik olles. 

Siis, kui mul üldse raha ei olnud, oli põnev kinke saada. Aga nüüd on ainult rahulik. Mul on kõik vajalik olemas. Päris raske on mulle midagi, mis ei oleks raamatud ega toit, hankida nii, et mul ei oleks "Nojah, nüüd ma ise ei pea seda ostma". Aga ettenägelikult ei ostnud enne uut šampooni, nuustikut, sokke ega kindaid. Äkki keegi kingib =)

Põhiliselt on huvitav, mida jõuluvana see osa, kes pole mina, mu lastele toob. Ja see on tõesti huvitav =) Tasub õhtut oodata!

Lisaks proovisin välja mõelda, mis mu lemmikjõululaul on. Ei õnnestunud, aga see näiteks on üks kandidaat.