Oi, tere! Uus aasta tuli!

Kui kuradi kaua läheb jõuluväsimusest toibumiseks?!

Oleks siis nii, et oleks tohutult teinud - ei, ennustasin juba eos, kuidas ei jaksa, ning tegin tasapisi novembri keskelt kõike ette ning jõulude ajal tõesti minimaalselt. Siis tulid päevad aastavahetuse ja jõulude vahel, mil ei teinud üldse midagi peale kõigi nende asjade, mida igaks päevaks ette näen. Ja nüüd on uus aasta ja MA OLEN IKKA VÄSINUD!
Raske on meeles hoida, et olen ikka oivaline, isegi kui jooksvalt ei jaksa midagi. Olen ükssarvik, olen torm, olen, kes olen, ja kuradile muu.
Ei suuda kõike oma kriteeriumite järgi oivaliselt teha. Tuleks ikka paremini ja paremini ja paremini ..! Kuule, lõputult ei jõua ju!
Kuulen.
Kuulen.
Tean.
Aga ikka kipun unustama, kui endale meelde ei tuleta. Tuigun kõndides, võtan asju neist kätt täiesti mööda pannes ja nii pagana raske on süüa! Kogu aeg söön vähem kui võiks.

Aga - see aasta võiks tulla mulle sama hea kui möödunu. Trump andis vaid tunde, et no on maailm parem sellest, olen siin =) No on!
Kuigi kohati pean jõuga meeles hoidma, et paljud teised on lihtsalt veel palju nõmedamad kui mina oma halvematel hetkedel.

Ongi 2017. Ma ei tea, mulle on ikka iga aastavahetus eriline, sest tuleb harjuda uue aastanumbriga ning too, millega ma harjunud olen, on korraga Möödunud Aasta. Nagu misMÕTTES. Reaalsusega, et olen peaaegu 37, on kõvasti kergem harjuda kui sellega.
Pealegi pole sel aastavahetusel piparkooke. Sest mu tütar ei teinud ja keegi teine ka ei tegelenud.
Vähemalt vaatasime telekat. Ainus õhtu aastas, mil ma telekat vaatan. Oja ja Juur olid lausa naljakad. Jee! + mul tuli tahtmine Pet Shop Boysi kuulata.
Kunagi seletasin Poeglapse isale, et nende muusika on selline kurbresigneerunud ja seepärast mulle meeldib. Ta ei uskunud ja ütles midagi sellist, et, mh, mis kurbresigneerunud, "Go west!" Mina vastasin, et seda peab kuulama kontekstis ja üldse ainus omasugune nende loomingus ja tagatipuks kaver.
Ta ikka ei uskunud.



Valasin oma poja alkoholivaba glögiga üle. Ta oli nördinud ja veel topelt selle üle, et minuga üldse ei pahandatud.
"Muidu minule öeldaks kohe:"Mis sa teed?!" ja sinu puhul ei sõimanud keegi," sõnas ta süngelt, pooleldi nutu äärel. Lohutasin teda, et seepärast, et ma olen sant. Ta läks rõõmsamaks.
Pisut.

Tegelt on mul kerge kõhedus sel teemal, et no kas saab siis sama hea aasta tulla?! Või VEEL PAREM?! Nagu - kooli lõpetamisel on niisiis mingit jama oodata v?
Krt, isegi nõmedus romaaniga ei oleks ju HALVEM kui möödunud aastal?! See juba oli!
Ja tita, enda oma, hästi kallis - teda ju sel aastal ei tulnud, aga nii hea aasta oli. Mis tähendab, et miski peaks enne ikka kuninglikult persse minema, et ta saaks tulla ja ikka oleks halvem aasta kui 2016. 
Või tulebki veel parem aasta?! Päriselt?! VEEL PAREM?!?!?!
Oooo ..!
Nah, ei taha ikka loota. Nagunii tekib mingi kohutav jama, mingi tagasilöök peab ju olema, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiin 2016 nii kaunilt läks, kui mu lapsed nii toredad ja imelised on, kui mu intensiivravipraktika nii eduliselt kulges, kuidas ma võtsin end kohutavusteks kokku - ja siis olid nad hoopis kergemad, kui ootasin.
Ok, ÜHES asjas ma 2016. aastal punkti kirja ei saanud - ei avaldanud midagi omaloomingulist trükis. Aga see muutub ka häirivaks alles siis, kui 2017 ka miski ei paberil ei avaldu.

Ok, et siis eesmärk selleks aastaks: midagi paberil avaldada.
Tita? Tita oleks meeletult tore, aga mul on juba varuplaanid ja varuplaanide varuplaanid ja no kui ikka ei õnnestu, hakkan 40. sünnipäeval lapsendamisasju ajama.
Sest ma ei suuda ainult loota. Ma pean midagi TEGEMA asja heaks, kui seda tõesti tahan.

(Võib võtta kui lubadust teemal "paberil avaldamine".)