Eih, mitte väsimus - jaa, on, jaa, jätkub, jaa, selle võrgupäeviku pidevteema - aga see, kuidas ikka poeb kuskilt välja "ma pole piisavalt hea"-tunne ja -mõte ning siis võitlen sellega.
Teatavate raskustega.
Sest neid inimesi on ka mitu, kes mulle sama üsna otse ütlevad. Et neile ei meeldi, ma ikka võiks rohkem Selline olla. Ja kui vähegi olen hapram, vähegi ebakindlam, see jääb mulle küsimärgina kuklasse tiksuma, et äkki peaks ..? ja ainult teadvustamine, et enda muutmine teiste järgi ei anna midagi, PRAKTIKAS TÕESTATULT ei anna, aitab.
Näiteks istusin täna köögilaua taga, võtsin ampsu ise tehtud äärmiselt maitsvat aasiapärast rooga kanaliha, riisi ja köögiviljadega ning küsisin endalt mõttes retoorilis-irooniliselt: "Noh, mida ma olen hästi teinud?!"
Midagi ei tulnud sel sekundil pähe.
Siis sain oma mõtetel sabast kinni ning küsisin irvamisi endalt: "Olgu, aga mida ma halvasti olen teinud?!"
Midagi halba ei tulnud pähe, küll aga hakkas lademes häid tegusid tulema.
- tegin oma trenni ära
- viisin üllatuskingiks mineva luulekogu posti
- valmistasin tollesama hea toidu, mida näkitsesin
- saatsin oma poja trenni
- viisin pakendid välja ja kuna sealt, kuhu tavaliselt panen, oli pakendikonteiner ära kaotatud, otsisin teise, kuhu oma pakendikott jätta
Kusjuures need oli ainult tänased tegemised, kellaaeg polnud veel üle poole kuuegi jõudnud ning paljusid asju kui liiga väikeseid ja igapäevaseid ei hakanud arvestamagi. Ning ma mõtlen: no MIDA endalt tahaksin siis? Et liigutaksin ikka maailma iga päev paigast?
Mitte kunagi ei ole piisavalt hea, kui just seda ei tee!
Kuradima purjus sitikas!!!
Oleksin enda peale kurjem, et sihandasi ebaterveid mõtteid endale luban, ja haige mõtteringkäik saaks veelgi enam toitu - aga õnneks on teised.
Ühiskond.
Inimesed.
Nad kogu aeg tõestavad mulle, et maailmal ei saa kunagi küll. Kogu aeg on midagi mu juures valesti, võiks ikka teisiti olla. Niipea, kui tuleb meelde, kuidas nagunii on alati valesti, nagunii tahetaks teistsugust mind, et ma teistsugune välja näeks, teistmoodi mõtleks, teisiti räägiks või kirjutaks, lähen rõõmsaks. Mõtlen, et a mine persse, ning raputan kõik võõrad tahtmised endalt maha.
See on nii krdi kergendav mõte.Ma ei ela selleks, et teistele meeldida. Elan selleks, et ENDALE meeldida.
Ja MIDA ma siis olen halvasti teinud?! Krt, kõige esimesena tulebki minevikku vaadates Rong ette. Et no enesetapmine oli selline vastuoluline ettevõtmine. Aga pärast?! Ma olen nii kuradi tubli ainult!!! Nii tõhus, et kui mõtlen, mida kõike olen teinud, on endalgi hämmastunud olla.
Et ISE otsustasin, et mul on psühhiaatrit vaja, et ISE leidsin, et nüüd on aeg kooli tagasi minna, et ISE peale aastast ilmaolekut taipasin, et aa, riik siiski maksaks mulle töövõimetustoetust, kui ma ainult taotleksin - kõik suured asjad tegin ISE. Mulle on sinna isetegemise juurde tarvis ainult paisid, mis tunnistaksid, et teised ka arvavad must hästi.
Aga ei, maailmal ei saa kunagi küll.
Võiksin ikka parem olla.
Mingu persse!
Vabandust - ei, mis! ei palu vabandust! - ma nüüd lähen teen suitsu. Ja vaatan Sanji pilte.
Vähetegemise võrdlusmaterjaliks - ma saan tänaste saavutuste kilda lugeda ainult et 1) käisin poes; 2) pesin paar nõud; 3) tegin natuke mälumängu, a sellestki tegid Taliesin ja ep suurema osa; 4) pool ühe tantsu muusikast transkribeerinud. Muidu olen ainult vedelenud, pool "Kaht kantsi" vaadanud (kas pool "Kahest kantsist" on "Üks kants"?), A. valmistatud praadi ja EV valmistatud piparkooke söönud, blogisid lugenud, puhtast liigutamisnäljast ühe mustlastantsu läbi tantsinud.
VastaKustutaIsegi voodit ei teinud ära, sest kui see tuju tuli, oli seal kass sees ja ma ei taht teda häirida.
Ja seda kõike ütleb üks tugev terve naisterahvas.
Nüüd, selle asemel, et midagi tragi teha, võtan vist hoopis süüa ja vaatan ka "Kuninga tagasituleku" ära. Või pool sellest, kui terve üle jõu käib.
Minuga võrreldes oled sa niisiis igavesti tubli.
Pai ja mingu persse muidugi!
VastaKustutaTäh!!! =)
VastaKustutaEi saagi, issand ma olen sada või tuhat korda sama mõelnud, selline ära tundmine praegu. Et õhtul tunned seda tegemata asjade hulka, et oleks võinud ja jõudnud, kui oleks natukene kiiremini liigutanud või kui poleks tekkinud neid seisakuid. Kui laps oleks natukene kiiremini magama jäänud, mul oleks veidi rohkem aega olnud....ja see tee viib ainult ühte kohta, otsetee depressiooni. Nüüd juba mõni kuu ma mõtlengi nii, et mida ma täna teha jõudsin. Isegi kui on väikesed asjad ja ongi nii, et iga päev ei liiguta seda maailma paigast. Tükk-tüki haaval kui sedagi. Ja küsin abi ja lasen asju teistel ka ära teha. Ma ei jõuagi kõike ja see on täiesti okei. Ellu pean ainult jääma kõigepealt ise ja siis ehk kunagi saan hakata tegema rohkem ka teistele. Praegu ei saa ja nii ongi.
VastaKustuta