Maailma veidrust tunnistamas

Teate, see on päris rõve.
Mul on ikka veel uskumatus sees, et Trump valitigi presidendiks, et päriselt ongi olemas need inimesed, kes peavad üht rassi kuidagi ülemaks kui teist, üht sugu kuidagi paremaks kui teist ja räägivad sellest kõva häälega. Või mustade tähtedega valgel põhjal.
Avalikult ning häbenemata.

Piiratus ning juhmus olid nagu mingil ajal sellised kvaliteedid, millega väga ei eputatud, mida varjati - ja nüüd on korraga kõik noid nakkusi kandvad inimesed nagu avastanud, et eieiei, nemad on torm (ükskõik kui vastik) ja teised peavad sellega kohanema leppima või ära minema.
Näiteks teise ilma, kui muidu ei saa.

Kõige keerulisem ongi selle tõdemuse juures, et nad tegid oma avastuse "olen, kes olen, ja ei karda seda tunnistada!" umbes samal ajal, kui minagi seda oma elu kohta avastasin.
Peaaegu mõtleksin, et see maailm ikka toimibki minu, eraldi ja eksklusiivselt just minu järgi ning peaksin ette vaatama, mida soovin, sest soovid võivad täituda. Või kuidas elan, sest alati võib mu ette panna kõverpeegli ja krt, mis sealt kõik paistab ning väljagi tuleb!

Peaaegu.

Aga mitte päris =) Ei võta vastutust võõraste lusikate eest, võõra käitumise, suhtumiste ega maailma huku eest.
Mina vastutan enda eest. Ning enda ees. Kõik.
Et teised võivad olla lollakad, et paljud kenad inimesed ikka seletavad, kuidas peaks räääääkima ja lahke olema ja mõjutama ka nende, kes sulle talumatud tunduvad, meeli nagu veetilgad kivile tilkudes - nende asi.
Mina ei jaksa kellegi teise eest vastutust võtta.
Endalgi jamasid piisavalt, tänan.
Kui see ongi ainus maailm, kus ellu jäin, ning toimib kuidagi minupõhiselt - hei, mina ei mäleta, et oleksin tolle maailma valinud ja otsustanud, et olgugi minu jaoks ja järgi! Mis tähendab, et ikkagi mina ei vastuta, isegi kui see ON minu maailm.
Noh, ja pealegi - nii suur asi kui maailm ei ole kuidagi minu mõjutamiseks vajalik =) Mida ma tean mingis Kongo maanurgas toimuvast?! Kusjuures isegi selleks läks mul wikipeediat tarvis, et teada saada: on kaks Kongot. Pffff. Kui nad oleks olemas minu jaoks, vähe ressursi raiskamine poleks v? Aga isegi kui on - mina ei vastuta selle eest, sest mina pole asju nii korraldanud.

See inimeste avalikult ja avameelselt juhm olemine on rõve ikkagi. Ja meedia võimendab seda, sest - noh, sest. Ei jaksa isegi põhjuseid ette lugeda, miks mingite naeruväärsete abordivastaste või rahvuslaste jutte avaldatakse. Õudne on hoopis see, et neid ka loetakse ning noogutatakse nõustuvalt kaasa. "Keegi lõpuks julgeb ka välja öelda, kuidas asjad on!"
Vabandust, see on: "Keegi on piisavalt juhm, et näha ainult asja üht, väga kitsast külge, ja keegi teine on piisavalt ahne, et seda nõmedust ka avaldada."
Julgusega pole seal midagi pistmist. Julgus on üks mu lemmikomadusi, võin paljugi inimesele andeks anda, kui ta vapralt käitub. Aga julgusel ning juhmusel on vahe. Päris suur, suurem kui kaks tähte. Suur Kanjon paistaks üsna tilluke selle erinevuse kõrval.

Mu poeg on nii lahe. Seekordne tsitaat ei ole isegi eriti koomiline, lihtsalt lahe.
Poeg: "Mängisin ise, üksinda Monopoli. Päris igav."

Aaaaa! üks täiesti seostumatu tõdemus!
Vaata. Kui kinkida raha, kingitakse vabadus. "Vali ise, mis sulle meeldib ja mida vajalikuks pead," ütleb see kink.
Võib väga tühine kogus olla - oma poja neljandal sünnipäeval kinkisin talle 2 euri. Ja ta oli täiega õnnelik. Ok, tollal see 2 euri oli natuke suurema ostujõuga kui praegu, aga iva oli muus - ta sai ise otsustada, mida selle rahaga teha, millist maiustust osta. Või hoopis krõpse. Või jäätist.
Ainus juht, millal raha pole hea kingitus, on see, kui inimesel on seda oma tarbeks maailmalahedalt, igatahes rohkem kui sinul.
Siis tuleb sisse, et võiks valida talle isiklikult midagi, mis talle tõesti meeldida võiks ja mida tal juba pole. Või midagi maitsvat, see on üsna kindla peale minek =)
Raske on nii. Inimest peaks päriselt tundma ju!
Aga kui tal on raha puudu, mis võiks olla parem kink kui vabadus?! Isegi armastus on selline so-so - mina rõõmustan hirmasti, meeletult, arulagedalt, kui keegi suudab mind hästi üllatada, kui kingitus on just mulle ja tabab täppi. Aga kui natuke mööda panna, juba selgub mu tunde järgi, et tõeline armastus ju ongi: "Ma tahan, et sa oleksid vaba! VABA!"
Mu arust ülim voorus ja vähemalt minu puhul ka teistele pakkudes tõene. Sest ma PÄRISELT soovin head neile, keda armastan, ja midagi paremat kui vabadus ei tea =)

Mida, muidugi soovin teistele seda, mis mulle endale parim tundub! Kui neile ei meeldi, pole nad nähtavasti nii kaugele arenenud, aga küll jõuavad =P

Kui nad mingid lollakad pole just. Arenemisvõimetud. Aga noh, neile ma ei soovi (enam) head ka. Nüüd on nad mul pohhui. Nagu ka juhmid isikud ajakirjanduses ja eraelus. Et vihkamine ahistab rohkem mind kui neid, keda vihkan?
Ma ei tea, minu jaoks vihkamine ONGI see, et mul pohhui, mis nad teevad ja kuidas on. Mind LIHTSALT ei huvita. Ei hakka vabandama, et vabandust, laske palun mööda. Lähen üle, kui mööda tahan ning subjekt ei taipa esimese ütlemise peale kõrvale tõmmata.
Et ajakirjandus avaldab lollakaid arvamusi? Selge, mu huvimäär nii avaldajate kui nende inimeste vastu, kes arvavad, lihtsalt langeb.
Kui vaja, ma võin surra endale tõelistena tunduvate tõdede eest. Aga et mul oleks huvi kedagi teismoodi mõtlema panna?
Eih. Ei ole minu vastutus.