Minna või mitte minna?

Minna blogipittu või mitte minna?
Ikka veel pole selget tunnet sees, kas tasub või mitte. Auhinnajagamiselt kõnniksin minema (iii-gav!) aga enne võiks ju ritsikuga rääkida ja pilte teha ja võiks ju olla tore? Mallukas on ka mu lemmikute seas ja tema saab vast isegi auhinna.
Aga no samas: uus koht, palju inimesi, täiesti ebaturvaline!

Väga keeruline.

Riided, milles ilus olen, on olemas. Ehted - mul on selgelt liiga palju ehteid, aga vähemalt saan vabalt valida. Kingade osas on mul nagunii ainult ühed, mis on mõnusad ja ilusad korraga (ehk ainult ühed, mida kannan). Maailma paigast tõstma ei peaks, et minna.
Aga olen alles pilti ette võtmas pärast romaanivõistluse tulemuste teatamist. On siis vaja oma sotsiaalset koormust ise tõstma minna, eriti kui seekord pole ka mingit auhinda loota?

Väga keeruline.

Ent tasakesi ikka tunnen, et vist lähen. "Kogemusi korjata" kõlab ju millekski heana ja mul on migreenitablett olemas. Tasub riskida.
No vaatab. Õhtuni on veel aega ka (praegu pole veel pool kümme hommikulgi).

Vaikselt hakkab ka rõõmus, et sain raha.
Kuna ma väga hädas enam pole, nii et kõik läheb ära erinevate aukude lappimisele (mis on mu harjunud rahasaamise muster: kui tuleb suurem summa, kaob kõik kohe erinevate elementaarsuste taastootmise peale), on korraga võimalik ideedega mängida, et kuhu panna ja mida teha.
Jestas, võin uue tätoveeringu teha!
Võin seinu värvida! (Esiku seinad, kui kõige lihtsamad teha, on esmajärjekorras.)
Võin ... eee ... ma võin raha kõrvale panna juhuks, kui keegi mulle lapse siiski teeb!
Uue videokaardi osta! (Mu poeg on väga selle mõtte poolt.)
Krt, ma võin isegi mitut asja sellest nimekirjast teha ja ikka pole raha otsas!!!!
Üldiselt kuidagi teoreetiliselt saan aru, et raha võib ka niisama kõrvale panna, mitte ainult juhuks, kui ma lapse saan. Aga tõsi on ka, et mu jaoks rahal iseseisvalt pole väärtust. Raha on hea, et asju saada, teha, mitte iga väikese kulu pärast muretseda - aga lihtsalt olemas olla kuskil arvel, kui mul võiks selle asemel olla lahe tätoveering seljal?
Tätoveering võidab iga kell.

Noh, ja hambaarsti juurde kontrolli viin ennast ja oma lapsi nagunii. See on nagunii arvestuses sees.

Kuna mul praegu midagi targemat teha pole, jooksen raamatukokku.
Hea metafoor mu põhitegevustele elus: joosta raamatukokku. Õdendamisega hektkel ei tegele (mitte et see poleks mu meelest natuke kurb, aga ma ei jaksa end ühelegi õdendamisega tööle praegu pakkuda, "Võtke mind ma ... eee ... võin rääkida!" ja hädalist vajadust ka pole).
Jooksen. Raamatukokku.

Pöhh, raamatukogu oli kinni. Neil on suveks uus lahtiolekugraafik, mis laupäevast tööd ei sisalda. Iseenesest kena raamatukogutöötajate suhtes, aga pettumustäratav minule.
Õnneks on neil vähemalt kast tagasitoodavate teoste jaoks väljas.
Aga ikkagi poleks selle ühe raamatu tagasiviimiseks minna tasunud, mõttekam olnuks pikendada.