Praegu torkas pähe: aaaaaaaa!
See, et mul ei oma lähedastele eraldi lahtrit ajus, mul pole mingit "oma laps on ikka hingele kõige lähemal" (ega oma särk ihule), toobki ilmselt kaasa ka selle, et mina küll oma lähedaste peale eriti ei vihasta - raudselt võõraste või poolvõõraste peale rohkem.
Et kõige enam vihastad kõige kallimate ja lähemate peale?
MIKS?!
Sest nemad pääsevad kõige lähemale? Eeeee ...
Mina nende peale, kes lähedased, praktiliselt ei vihasta. Võin nördida ja suunata nende tähelepanu sellele, et polnud neil just kõige targem otsus, võin pahandada. Aga eredat raevu? Et mulle oleks otse vastik miski, mida nad teevad?
Ei.
Sest - inimesed, kes mulle ei meeldi, ju ei saagi minuga lähedasteks?! Ma ei võta neid. Isegi kui nad on mu perekonnas, pole see argument. Ja kui ma kellegi peale vihastamiseks kõvasti põhjust leian, nad ju ei meeldi mulle, see lähedaseks võtmine ei tuleks üldse kõne allagi!
Tegelikult vaatan üsna samamoodi nagu notsu siin kommentaariumis - et kui vihastan, see inimene vist pole mulle armastada. Aga erinevus tuleb sisse seal, et kui ma näen vihastamispõhjust pisiasjana, ma ikka ei vihastagi väga, rohkem pahandan või nördin või misiganes. Kui näen suure asjana, tähtsana, siis: head teed tal minna!
Mu armastuse köidik on nagu noaga puruks lõigatud. Kui inimene on oluliselt lähedane, võib minna kaks-kolm-neli vihastamist, et otsustada: pole minu inimene, ma ei taha teda oma ringi. Aga kui järjekindlalt nii läheb, et ta minu arust halvasti teeb, mul ei ole mingit tunnet, et armastus peaks jääma.
Kõik inimesed ei sobi omavahel. Ma ei sobi temaga. Kõik.
Et ma kahetseksin?
No ma ei tea, vbla kunagi hakkan kedagi =)
Poeglaps tuli peavaluga koju ja kui ma talle tabletti andsin, sõnas: "Ma ei tea, kas ma sinna korvpallihooaja lõpetamisele jaksan minna."
"Muidugi ära mine," vastasin mina. "See on ju pidu, lõbutsemiseks, ei peaks üldse olema piinav kohustus. Mine rahulikult magama ja ära üldse muretse!"
Pärast jäin mõtlema (poeg kustus nagu küünal, magas kahe minutiga).
Njaa, kui paljust jamast ma oleksin end elus säästnud, kui ma oleksin ise varem tulnud mõttele, et pidu on selleks, et inimene rõõmus oleks!
Minu jaoks on pidutsemine pea alati olnud karm kohustus. Asi, milleks ma end rämedalt kokku võtan ja phmt loodan, et midagi väga hullu ei juhtu. Või noh, murdeeast alates vähemalt - enne ma ei mäleta, et mulle peod meeldinud poleks, Lapsena olid need täiesti toredad. Peitus ja mööda pimedat aeda ringi jooksmine, mängud ja kui kohal ainult suured, raamatulugemine meeldivalt toiduküllases ja turvalises keskkonnas, kus OMETI kord keegi koristama ei sunni.
Aga pärast olid peod jäledad. Klassiõhtud! Kooliball! Jube mõeldagi!
Kuigi ka hiljem oli päris mitu pidu, kuhu läksin või mida korraldasin siiski lootuses, et on tore - aga hakkasin ikka juba kahekümnenda eluaasta kandis taipama, et mu lootus Millegi Toreda juhtumisele on lollus ja parim, mis saab tulla, on sitt seks.
Enamasti pole sedagi.
Tasakesi filtreerisin kogemuse põhjal välja, mis mulle meeldib ja mis mitte.
Mulle meeldisid ja meeldivad
a) kostüümipeod, stiilipeod, teemapeod
b) mitme ruumiga või õues toimuvad peod, kus ma saan vahepeal omaette tõmbuda ja aja maha võtta
c) peod, kus mina olen kõige tähtsam ja inimesed pürivad minu seltskonda, mitte et pean pingutama, et keegi mulle tähelepanu pööraks
d) mängud - siinkohal pean pigem silmas pikka ja põnevat viietunnist lauamängu või kaarditagumisõhtut, mitte midagi stiilis "piinlik pulmakorraldaja". Aga pean ka tunnistama, et praegu ma lihtsalt lauda mängima ei läheks, sest see paneks mu kohe kohustuse alla "PEAB MÄGIMA!" ja kui ma parajasti ei taha/jaksa/mõlemat? Eeeei tasu minnagi.
e) väikese inimeste arvuga istumised
Põhimõtteliselt meeldib mulle tantsida ka, aga seal on jälle mingi keeruline etikett, millal pidudel tantsitakse, kui palju tuleb enne midagi muud tehes aega täis tiksuda, tantsimisele ei saa keskenduda, vaid peab kuidagi suhtlema enne mulle täiesti arusaamatul määral.
Samas nö. "tantsupeod" üldse ei meeldi: miks krt peab paljupalju inimesi kokku tulema, et liiga valju muusika järgi koos kitsal põrandal tungelda? Ma tantsin meelsamini kodus üksi, aitäh. Oh, rääkimata neist korraliku tantsuga pidudest, kus tantsitakse paaris ning ette nähtud sammudega - ma olen elus kahel tantsukursusel käinud, aga ei oska ikka midagi ses võtmes.
Polkaga saan toime.
Rivi- ja ringtantsudest ma saan aru. Nende puhul on ka mõistetav, miks palju inimesi on vaja - üksi hästi rivi ei tee. Aga miks paaristantsud, ma ei mõika.
Mul on üksi ja ilma kindlate sammudeta palju toredam. Pole vaja kellegi teisega arvestada, muretseda, ega ma talle otsa ei koperda, kas tal on väga nõme sellise oskamatuga kui mina, aduda, kuhu ta nüüd mind juhtida tahab - brr.
No ja jälestan selliseid klassikalisi pidusid, mille point on pidulikes riietes viisakat seltskonnajuttu ajada, inimesi on 10+ (võib ka 200 olla) ja teeselda, et sul ei ole tohutult ebameeldiv ning raudselt sa parema meelega loeks kodus pidžaamasse rõivastatuna krimkat ja sööks õunakooki.
Teate, kui palju ma olen sellistel pidudel käinud? Nagu normaalne inimene, ausalt! Õppisin selgeks, et normaalsed inimesed pidutsevad ja pidutsesin siis minagi. Mu suhtumine pidudesse on olnud täpselt see, et "peab".
Tean küll, et PARIMAL juhul ei ole vastik, on kombes - aga ikka lähen vapralt kohale, sest peab ju! Kõik käivad pidudel, peod on reisimise ja seksi kõrval nähtus, mis kõigile mitteimelikele inimestele meeldivad.
Ja nüüd saan aru, et krt. EI PEA. Peod on selleks, et inimesel tore oleks - ergo, kui mul on ilma peota toredam, äkki ei tasu sinna ronida siis?!?!?!
Kurat, aga kui mul on rohkem jõudu, ma ikka veel plaanin sinna peole minna või tänna peole minna! Äkki ei ole vastik, on mu eelmõte, lootus ja ootus.
Jaa, phmt ma ootan väga vähe, kui juba MIDAGI toredat saab (ja mulle on ilusana nähtud olemine ka juba Asi), on peoga kaasnev pingutus ja jubedus veidi ära tasunud. Kui mitu meeldivat asja toimub (hea toit ei ole üks neist, vat seda ma pean loomulikuks osaks peost), on kõik üle ootuste ja mina rahul.
Ja siis taastun kaks päeva sellest, et ... oli vähem tore, kui kodus arvutis oleks olnud.
Palju õnne.
Oma pojale küll oskan öelda, et ei PEA minema, võta vabalt - aga ise ikka ronin avalikele üritustele.
Oleks naljakas, kui poleks nii veider.
MIDA ma teen seal?
P.S. Vähemalt on juuni juba. Asi seegi.
Paaristants saab olla ka paarisimprovisatsioon. Suhtlemine ühesõnaga. ja kui on kehaline kontakt, sis selle abil saab selliseid liigutusi teha, mida üksi ei saaks (raskuskeskmest väljas olla näiteks).
VastaKustutaa minu jaoks on muide mängud sageli stressirikkad (lauamängud ka), v.a paljude asjaolude kokkulangemisel: et ma usaldan inimesi, kes mu ümber on; et ma tean mängust küllalt palju, et ei karda sattuda olukorda, kus ma juba justkui mängiks, aga tglt pole veel reeglitest aru saanud ja küsida enam ei julge - lapsena sattusin ma iga natukese aja tagant sellisesse seisu ja küll oli tüütu teeselda (selle vastu aitavad kah inimesed, keda ma usaldan, sest nende käest ma julgen kauem küsida); ja et mäng ei ole mulle tähelepandavalt võistluslik, sest muidu niidab saavutusvajadus mu jalust. nt males kipun ma selle pärast väga kiiresti ära hanguma - "kui ma ei võida, siis kõik saavad teada, et ma olen loll".
VastaKustutakuidas ma sellisena mälumängu mängida saan, on müstika. ma arvan, et huvitavad küsimused aitavad - siis on neid lihtsalt nii huvitav lahendada nagu mingeid mõistatusi ja võistlusmoment läheb meelest ära ja isegi kui välja ei mõtle, on pärast hea meel, et teada sain. (hea küsimuse tunnus ongi see, et kui ise välja ei mõtle, on pärast hea meel, et teada sain.)
Klassikaline pidu stiilis "kanname kõik ebamugavaid pidulikke riideid, sööme pika laua taga ning püüame juhusliku lauanaabriga mingit vestlust arendada, võibolla tantsime makimuusika saatel" mulle üldse ei sobi. Ma ei saa, aru, mis selle juures tore olla võiks. Pidulikud riided ise on piin (ihu kratsivad pitsid, kuldne läige, kontsad jms), mul ausalt öelda ei olegi selliseid riideid, juhuslik poolvõõras seltskond on piin ja suvalise tutulutu järgi tantsimise imiteerimine on ka piin.
VastaKustutaPidu, see on hoopis midagi muud. Pidu on see, kui istun inimtühjas metsas kännu otsas, vaatan rohetavaid maastikke, kuulan kevadist linnulaulu ja söön taskust võetud präänikut. Pidu on kaks head sõpra, kelle seltsis ennast oimetuks naerda. Pidu on see, kui tahan matkates minna üle jõe ja sild on läinud - võtan jalad paljaks ja põlvini krampkülmas vees suman üle jõe. Pidu on see, kui mõni kuju saab valmis, võtan tassi teed või kohvi, istun õunapuu alla ripptooli ja lihtsalt olen, ilma vajaduseta kohe kuhugi minna või midagi teha.
Aga rahvamassid, kisa, kära, ebamugav muusika (ilusat muusikat ja häid kontserte ma armastan), see ei ole mingi õige pidu. See on kannatus.
Huvitav, kui palju on tegelikult neid inimesi, kes n-ö. traditsioonilist pidu (tädi Alma 65. juubel küladiskori ja õhtujuhiga ühes isikus) täiega naudivad.
Nii ilusti kirjutatud!
VastaKustutaa kuidas vanaema pilti sobitub?
VastaKustutaMa pole teda iial lähedaseks võtnud. Et ta mu pereliige oli jne - ei.
VastaKustutaMa seda pidudevärki täitsa jagan sinuga. Seepärast ongi kõige paremad peod spontaansed või siis tõesti päris sõpradega peod ja isegi nendega võib mõnikord kiiva kiskuda.
VastaKustutaMa täiega vihkasin lapsepõlves kohustuslikke sunnipaevapidusi kuhu pidi millegipärast ka naabrid kutsuma.
Minu sünnipäev ja mingid nõmedad täiskasvanud naabrid. Omavanuseid ma ei kutsunud, sest häbenesin kodu ja perekonda.
Ma jätsin sel aastal sünnipaevapeo ära, läksin isikliku järeltulijaga matkama ja hea oli.