Nooh, viiiiiiimaks

Huvitav, kui ma täna (s.o. 05.06) midagi ei avalda, kas on parem tunne homme hõisata/masetseda/nojah!-tõdeda?

Ilmselt.
Aga see ometi ei tähenda, et ma midagi ei kirjuta, lihtsalt ei avalda, eks ole. Kell on juba rohkem kui 8 õhtul, ma olen väga vapralt vait ja kirjutamata olnud ja seni vastu pidanud, olen endaga täiega rahul.
Vahemärkus: mida tähendab "ei viitsi blogida"? Et nagu - nagu - nagu -
ei, ma ei saa ikkagi aru. Minu jaoks on see nagu mõtlemine - raske on MITTE teha, nõuab teadlikku pingutust. Ainus põhjus, miks ma teid, oo lugejad, iga päev oma postitustega üle ei ujuta, on, et ma tahan, et natuke rohkem inimesi juba ilmunud postitust loeks ka ja vbla isegi kommenteeriks.

Vaata, ma sain mai lõpus, nt 27. mai, kõne. Tundmatu number, aga mitte peidetud
Võtsin vastu.
Tere, kas Triinu Meres kuuleb?
Jaa.
Kas teie kirjutasite "Lihtsad valikud"?
Pean tunnistama, et mul sel hetkel üldse ei ühendanud ära, millest ta räägib, aga mul oli ebamääraselt tunne, et nimi on tuttav, ilmselt mõni mu jutt jah. Nii et vastasin "jaa".

Selgus, et see oli Eesti Kirjanike Liidust kõne, et neile meeldis mu romaanivõistlusele saadetud romaanikäsikiri  ja on loota mingit auhinnalist kohta ja tulgu ma 6. juunil tulemuste teatamisele kohale.
Seda ma nüüd ootan ja ootan ja ootan. Sest no romaanivõistlus - see on nagu midagi enamat kui ulmejutuvõistlus. (Pealegi sel ma ei saanud esmakordselt osaledes esimest kohta, mul Tänapäeva romaanivõistlustelt pole hoolimata kahekordsest osalemisest ka äramärkimist tulnud - kusjuures teisel korral oli seesama käsikiri, mis praegugi. Lihtsalt ma parandasin teda üle enne uut saatmist ja konkreetselt nutsin ta ees, sest kohati käitus peategelane nii tuimalt ja hoolimatult, et mul oli päris jube mõelda, et sellised inimesed mulle tundusidki.)
Ja ootan edasi, sest alles on viienda juuni õhtu ja üritus homme on alles kell kaks ja maeivõi! kui kaua võib inimest sedasi ootamas hoida!?!!?!!?!

Ma mõtlen, et kui nad mulle juba helistasid, siis äramärkimine vast ikka tuleb. Kui seda ka mitte, siis olen vihane. Aga mingi raha oleks teretulnud + auhinnaline koht teeks mu hirmus rõõmsaks.
Igatahes saan vähemalt oma uut sinist kleiti kanda ja juuksed püsti ajada, ebatavaline välimus teeb mu nii rõõmsaks.
Huvitav, kas kunstripsmed ka panna? Kui vihma ei saja, siis vast.
Kui sajab ---- jah, aga ma võin ju vihmavarju võtta! Olgu, kunstripsmed on teema.
Ma olen neid elus kaks korda kasutanud, nüüd tuleb kolmas. Olen elevil lihtsalt sellepärast, et saan end ehtida! Kui enda meelest ilus olen, on kohe kergem võtta vastu kõik, mida saatus mulle näkku paiskab! Sinine kleit, kunstripsmed ja kerge punkstiili-maiguga soeng.
Ja kõrva vast ükssarvikukujulised värgid.
Kõik probleemid on pisemad, kui õnnestub end vähemalt silmahakkavaks teha.

No püüan magada. Äkki õnnestub homset mõned tunnid lähemale tuua.

***

Olgu, hommik, kell saab kohe kaheksa. Mingi valemiga ei tee ma nii kaua (tulemuste teatamine algab kell kaks) meiki ja ei pane riidesse, nii et üritan kuidagi teisiti aega tappa. Arvestades, et olen oma hommikuse tomatisupi juba nahka pannud, natuke keeruline - aga! Mul on vaatamata nii One Piece'i viimane episood kui Ameerika jumalate oma.
One Piece tuleb enne, sest jumalad on põnevamad (mis on põhjendatav peamiselt sellega, et ühte sarja on varsti 800 osa, teist on seni tehtud 8. Ma ei ole 790 osa ära vaadanud, ainult pisteliselt koos oma lastega). Aga isegi nendega venitades (no ma suudan seda, anime on poole peal, nüüd tulin jälle kirjutama) ei lähe piisavalt aega ära.
Õudne on see, et ma ei julge midagi loota, aga päris ilma samas ka ei saa. Selline ebamäärane hirmus tunne.

 Aitab ainult mõte "keskendun enda üleslöömisele ja lastega pärast kohvikusse minekule".

Lugeda ka ei taha, kuigi mul on "Mary Poppins" jälle pooleli. Peakangelannaga on mul ka ühtekate tunne. Sest noh - ma elan täiesti ebanormaalset elu, aga käitun, nagu oleks see täiesti tavaline ja olen lausa nördinud, kui keegi tuleb uurima, et misasja?! Jah. Vähemalt OLI nii.
Vahel jäisiroonilise käitumisega, ent alati usaldusväärne ja hea südamega? Jah.
Arvab, et on maailmailus ja on eriliselt edev? Jah.
Elab omaenda reeglite järgi? Jah.
Aga jajah.
Isegi lugeda ei taha.

Tõsi, võin natuke aega ära kulutada, otsides Mary Poppinsist head pilti! Filmi- ega muusikalipildid ei kõlba kuhugi. Nad üldse ei saanud pihta, kes on Mary Poppins, ja ta muudkui NAERATAB seal laialt. Kus on selle loo lapsepõlvele omane vaikne süngus kõrvuti imedega ja teadmine, et Tema käes on võim?!
Võeh!
Hea meelega magaksin, aga ma isegi ei looda enam und saada. Kui kaua eile öösel numbreid lugesin! VÕEH!!! Aga no proovin.

Ei jäänud. Nüüd olen enda nii ilusaks teinud kui parajasti läks, soeng hakkab ära vajuma (no ta on mul juba poolteist tundi peas ka olnud ja koosneb ainult juustest ja geelist), söönud kaks redist, vaadanud One Piece'i ja poole peal Ameerika jumalatega - ma siis rohkem ei kirjuta praegu. Sest jõuaks veel maad ja ilma, aga teil on igav lugeda.
Aeg. Ei. Liigu.

***

Esimiskiasi (no ei ole "-kolmik" sest ongi esikoht
ja kaks teist)

No nii. Tuli ära. II koht romaanivõistlusel.
Mida ma veel võiks öelda? Et ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kirjutasin hea raamatu?
Täiesti väärt II koht on. Seda enam, et ulme ei ole just hindajate lemmik enamasti ja oma mõttes patsutan endale II koha eest kõvasti õlale.
Aga ma eriti ei jaksa rohkem praegu kirjutada.
Mitte "ei viitsi".
Ei jaksa on hoopis teine asi =P