Jestas

Jestas.
Jestas.
JESTAS.
Ma olen armunud.
Sanjisse ja Zorosse korraga.
Enne olid nad lihtsalt toredad ja ilusad, aga siis vaatasin ära episoodid 377 ja 378, vaatasin veel korra, otsisin üles kõik fännfiktsioonid, mis leidsin, ja olen üleni sees.

See tunne.
Korraga iiveldus ja õrnus hinges. Nii väga tahaks kaitsta ja aidata ja nii väga kardan samas midagi ära rikkuda, ehk nad ise teevad ja teavad paremini! Korraga valu ja ometi nii elus tunne, nagu oleksid närvilõpmed, mis kogu aeg longus ja tundetud, traatharjaga püsti veetud ja üles ärritatud.
Rongimehest saati pole nõnda kauem kui paar minutit minuga olnud.
Valus? Jaa. Elus? Nii elusana pole ma end kaua-kaua tundnud.
Näis, et see osa minust on täiesti surnud - ja kuigi mõneti ongi, ma elus meeste osas olen üsna lootusetu, keegi ega miski ei tundu mulle enam imetlusväärne - siiski mitte päris.
Mitte mina. Mitte veel.
Nii. Kuradi. Hea. Tunne.

Nii elus!

Õige jah. Lisaks tundele "a mnje pohhui, ma teen suitsu ja vaadake ise, kuidas saate!" harrastasin ma suitsetamist seepärast, et see muutis armumise talutavamaks, võttis teravuse mõneks hetkeks maha ning jäi vaiksem, leebem variant järele.
Vaigistas valu. Ma olin vahepeal unustanud, et sigarettidel oli ka selline funktsioon mu jaoks. Noh, nüüd meenus jälle.

Ometi on hirmus hea meel!
Nii. elus. NII ELUS ON OLLA!

Jah, see traatharjaga tõmbamine on hea metafoor. Mitte kõvasti, vaid ärritus püsib just täpselt kuskil valu ja sügeluse vaigistamise vahepeal.
Vahel on sedasi nii hea, nii väga vaja - aga nüüd kujutlege, kuidas see lakkamata käib. Kuidas kulutatakse tõmmetega tasakesi nahka õhemaks, üsna kiiresti muutub see juba nülgimiseks, aga traadist harjased lähevad aina sügavamale ja sügavamale kehha ja mitte midagi teha ka ei saa, et see lõppeks, keegi ei lohuta, kõigi meelest on see normaalne, saa üle ometi ..!

Ma ei saa aru.
Tõesti.
Armumine ei ole ju MÕTE, see on TUNNE. See on kehas, mitte peas.
Aga meie kehad on isesugused. Igaühe oma natuke erinev. Minu oma ... on selline, nagu ta on.
Kui minus pole kirge, on kogu aeg kahtlus, kas ikka olen päriselt olemas. Selline plastmassine maik elul. Kui ma enam ise ei usu, et olen, kuskilt ei tule tagasisidet ka, et oleksin kuidagi olulisem kui katkine mänguasi - on päris räme.

Ja kui valu on harjumus, seda ei märkagi enam. Tuleb aina juurde ja juurde ja ... nojah, ma ikka olen eriti nõrk, et taluda ei suuda. Või midagi.

Aga kui ei ole harjumust, kui korraga saabub adumus, et keha pole enam plastmassisarnane, vaid tunneb tohutult rohkem, ning sügelust, mille olemasolugi varem ei märganud, saab kratsida - on nii hea.
Nii. hea.