Võin ju ka puhata?!

Mul ei ole midagi teha enam!!!

Romaanist pole kippu ega kõppu (peale selle, et esimene ports raha tuli ära ja ilmselt ikka tahetakse välja anda, kui juba makstakse). Saatsin ka viimase jutu käsikirja ära ja sellele pole juba KAKS PÄEVA (mis oli ühtlasi ka nädalavahetus) tagasisidet tulnud. Rääkisin fotograafiga, et mul on seljast mõni rahuldav foto oleks ja ta leiab mulle aega paari nädala jooksul. Arstiaeg on 4. september. Elektrikontakti jama osas (tuli ei lähe enam põlema, kuitahes palju lülitit vajutan, enne läks nt 35 vajutuse peale viimaks, ei ole pirn läbi) on kiri läkitatud.
Ja mul ei ole enam mitte midagi teha, et oma elu paremaks muuta.
Hea on peeglisse vaadata. Mul on rohkem ilusaid riideid, kui ära kanda jaksan. Rohkem ehteid, kui vaja. Kuramuse sukkpükse on veel PAKENDIS 5 paari, ühed sukad ka, rääkimata neist tosinast sukkpüksipaarist ja veel poolest tosinast suka omast, mis lihtsalt kapis ning ootel.

Olen täiesti - abitu? Segaduses? Mis ma nüüd peangi lihtsalt ootama, kuni keegi teine midagi teeb, ja One Piece'i vaatama, sest ma ise ei oska enam midagi enda heaks teha?

Selle ootamisega on raske.
Kogu aeg on olnud.
Usk, et keegi teine teeb midagi, ei ole kandnud. Iial. Aga kui endal ei ole enam midagi teha, kui polegi midagi jäänud peale teiste peale lootmise - on natuke (või palju, oleneb vaimuseisundist) õudne.

Abipalumine? Jaa, aga mul ei ole enam paluda ka midagi.

Samas olen ma nii kuradi väsinud, et äkki oleks vaja lihtsalt puhata ja mitte enam teha? Ei ole vaja tuikuda poeteel, ei ole vaja hakitud tomatit maha ajada, selle asemel, et ta kaussi lükata, ei ole ju vaja! Nagu - võiksin puhata? Äkki võiksin tahta puhata?
Selles mõttes on oma ahvatlus.

One piece. Suletekk.
Las vahelduseks teeb keegi teine.
Ma võin isegi mitte magada (seda pean nüüd oma eriõiguseks), vaid ... lebotada?
Nooojah ... VÕIN.

Aaah, selge, miks selline väsimus, et ainult lohisen! Menstruatsioon.
Aga krt. Väsinud võin olla ka selleta!
Enda vastu eripõhjuseta lahke olemise võimalus läks praegu täiega mööda. Aga ükspäev tulin tätoveerimast, mis oli jälle vahelduseks rõvevalus (tekst ja lihtsad selged kujundid on kombes, aga krdi peen pildivärk, varjundid ja detailid on RÕVE), öösel vähe maganud ka, sest endatuunimisseansile vaja hommikul minna sellest hoolimata, et kell neli läks uni ära ja olin pea seitsmeni üleval.
Plaanisin korjata õuest pesu kokku ja minna tuppa magama.
Ja siis seal õues, kus kuiva pesu kaussi panin, oli mu eakas naaber, kes sõbralikult soovis, et tema kõrvale istuksin ja tikreid sööksin. Ütlesin, et ma ei jaksa, et tulin linnast ning mul plaanis riided nöörilt kokku korjata ja magama minna. Tema loomulikult ei pannud mu selgitust miskikski (ma ei või, kui lahe sõna ikka!), aina oma tikrisöömise jms-ga - ja ma lihtsalt võtsin kuiva pesuga kausi kaenlasse, soovisin talle head aega (mille peale naabritädi mind mõrvalikul ilmel ja südamest solvununa põrnitses) ja tulin tuppa ära.
Läksin magama.
Ikka veel õnnitlen ennast oma vajaduste eest seismise puhul. Sest palun: olin aus, aga sellest ei hoolitud. Siis hoolitsesin enda, mitte teise eest.
Täiega vinge must!

Isegi menstruatsiooni polnud. Kuigi tõsi on, et enda nõela alla panemine on natuke hullem. Noh, kui põhjalikku pilti teha vähemalt.
Peenikesed kirjad mu käsivartel ei ole samast klassist. Ma nüüd tean.
Huvitav on see valust värisemise värk - enne ma ei ühendanud ära, et piisava hulga füüsilise valuga tuleb ka värisemine ja pooles kehas ärasuremise-tunne. Olin nii varem tundnud küll, aga ei taibanud, et see on valust. Arvasin, et lihtsalt mõne haigetsaamise korral on sedasi (nt kui ma esimest korda oma sõrmeluud murdsin, löök tömbi raske esemega on päris kole), mõne ajal pole, juhuste värk.
Aga tätoveerumise ja peavalude loogika on mu nüüd üsna selge teadmiseni juhatanud.
Piisavalt rõve valu võtab nii palju inimest endasse, et kehas tekivad kontrollimatud reaktsioonid.
Loogiline ka, tegelikult. Valu on tunne. Tunded on kehas. Keha reageerib.

Oi, lähen üsna süngeks juba. Vä-si-nud. See muudab. Süngeks.
Ma just vaatasin ka One Piece'i episoodi, kus valul oli natuke rohkem tähendust kui muidu. Ütleme, armid seljal on sõdalasele häbiks?  Kui seda pilti viimati jagasin, ma veel ei teadnud, kui ühtekad Zoroga oleme.
Sest nojah - ma ei karda ka valu enam.
Valutab? Rõvedalt? Sitt lugu küll.

Kui kinnitasin oma pojale, et olen warrior - ei - jaa - ei - jaa - jne, küsis ta lõpuks, miks mul nii suur ego on?
Jäin mõtlema.
Tuli meelde, kuidas kunagi ammu-ammu-ammu, kui Kapten-mu-Kapten mind välja tantsima viis, ütles ta midagi. Sel hetkel enda kohta, aga mulle jäi meelde ning aastate pärast olin selle üheks oma elutõeks võtnud.
Ikka pean pädevaks.
"Kui sa midagi oled, tasub seda endale tunnistada ja ära kasutada. Mina näiteks olen ainus Eesti advokaat, kes Afganistanis võitlemas käinud, ja kasutan seda üleni ära!"
Jep, täpselt.
Mida see mulle annaks, kui salgaksin kõike head endas, kui näeksin ennast väikese, nõmeda ja viletsana? Aa, õige, ma ju juba tegingi seda ja resultaadid ei olnud sellised, mis kellelegi meeldiks. Mina ise ja kõik (toonased) lähedased kaasa arvatud.

Ei sobinud, proovitud ja kõrvale heidetud idee.

Kas ma olen kartmatu? Talun jubedalt palju, enne kui kaebama hakkan? Aus, hell ning hea? Kurat, olen jah. Ei hakka enam salgama, mõtlema, et saaks ka paremini, saaks ka rohkem, saaks ...
Ma olen küllalt hea juba.
Punkt.
Nüüd võiks magama minna.