Leebe laupäevahommik

Huvitav, kas ma tahan oma raamatut lugeda?
/vaatab mõtlikult kasti, mis sisaldab kaheksat mu kümnest autorieksemplarist. Üks on ära kingitud ja üks pandud kappi minu-enda-omaks, ülejäänud ootavad otsust, mis neist saab.

Aga kas lugeda?
Ühest küljest - ma tean, mis seal on.
Teisest: ega ma siis KÕIKE mäleta ja ülelugemine oleks ainus meetod, kuidas kindlaks teha, mis siis lõpptulemusena trükki läks.
Kolmandast küljest: võiksin hoopis Civilizationit mängida!
Neljandast: aga see on samas arvutis, kus mu poeg praegu Overwatchi mängib.
Ach, nii raske!

Paljude tahkudega teema.

Peavalu valgub vaikselt minema. Kui veel pool tundi tagasi oli: "Tahaks lohutust, aga ei suuda kedagi välja valida, kelle käest küsida, ja mida uut nad mulle öelda saaksidki? Lihtsalt tüütan", hakkab maailm nüüd vaikselt taas elatavana tunduma.
Ei, ei tasu endale unevõlga tekitada.
Minu keha karistab sellise tegevuse kiirelt ja kõvasti ära.

Mul on natuke segadustki sees, kui selgub, et kõik teised polegi nii psühhosomaatilised ja nende keha üldse ei reageeri kohe, kui midagi valesti teha. Et VÕIBKI vähe magada või ebameeldivate inimestega koos olla või mitte hommikust süüa, ja ainult kui kõiki neid asju on tehtud nädal otsa ja palju, hakkab keha tõrkuma.
Minul ... on teistmoodi. Nüüd veel eriti.
Kusjuures reeglipäraselt. Piisavalt reeglipäraselt, et teaksin, kuidas on hea, kuidas väga tõenäoliselt midagi ei juhtu. Aga kas ma hoian ennast, kas pean oma heaolu piisavalt tähtsaks, et selle järgi toimida?!
Inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
"Aga ma tahan ju!" - ja läheb.

Kusjuures ma tahan nii krdi vähe nüüd, samas. Sarja (One Piece!) vaadata, lugeda, süüa ..?
Häh. Tühjagi. Meenutan endale teadlikult, et on vaja või et võiks tore olla, proovi!
Magada?
Seksi?

Vat kallistada mulle meeldib, pai mulle meeldib, füüsiline kontakt meeldib. Aga isegi sellega pole tunnet, et tahaks ROHKEM. Lihtsalt - kui ei ole, tekib puudujääk. Aga kui tühi tass on jälle natuke täidetud, ei ole mingit tunnet, et seal peaks rohkem olema.
Nii on mul enamiku asjadega. Et mitte nähtuste graduaalne kasv, vaid tundetasandil on valikus "tühjus" ja "mittetühjus".
Kõik.
On-ei ole.
Must-valge.
Rõngas, kust läbi pugeda, on täpselt nii suur, kui on, ei ole võimalik midagi pingutada, venitada, rõnga kuju muuta, natuke ruumi juurde saada.
Ei või jaa.
Ja ikkkkkkka leian võimalusi, kuidas ennast saboteerida.

Nojah. Siuke ma olen, jama küll. Ei parem, kui olen, aga päris kindlasti ka halvem mitte.
Valge. (Või must.)

Tegelt ei ole enam hommik, eks? Varsti kipub lõunaune moodi olema.
Aga leebe on ikkagi. Leebe ja malbe. Teen natu tööd veel ja siis tuttu.
No hea küll, mõned kätekõverdused ka enne.