Miks ma ei planeeri

Sattus silma alla paar 2016 algupoole postitust ja kurat.
Mõtlesin toona, et olen üpris adekvaatne, ega rohkem Päris Inimeseks ei paranegi - aga nüüd loen ja muigan leebelt. Oh, väga väga naine, sa olid ikka nii katki siis, nii katki ja neetult vapper ikka!
Nüüd on hoopis parem.

Välja arvatud, et siiski mitte nagu enne. Kui kulutada lusikaid pillavalt ühel päeval, peaks vähemalt paaril järgmisel neid taas koguma, suren välja ju muidu!
Mitte et see mul meeles oleks. Kui maohapperünnakud tulevad ähvardavalt ligi (Rennie on suutnud viimased kolm ära hoida, aga mu tunnetus on ka täpsemaks läinud - kui hakkab tulema, ma enam ei lõpeta rahulikult oma kohvi ära ja ei imesta mitu minutit, et imelik olla, vaid taipan ja reageerin esimeste märkide peale), kui inimesi tahaks jalaga peksta ja uni on nii sügav, et telefon ei aja helisedes ka üles, olen sunnitud märkama, et miski on teistmoodi.

Jõuvarud on piiratud. Need on igaühel piiratud, aga mul ikka eriti. Äkki ei tasuks teha muudkui, mingit ora ju perses pole, et ilma ei saaks?
Ei, ikka on vaja.
Kui täiesti punamust pole silme eest ja ülesanne otseselt vastik, võtan naeratades enda peale.
"See pole mulle ju raske" on küll välja vahetunud. Mõtlen enne järjekordse leppe sõlmimist: "No on koormus, aga äkki see on millekski hea? Vastik igatahes ei tundu," ja läheb.

Aga mul tuli pähe, miks lubadusi pean ja millestki ei räägigi, kui ma pole 95% kindel, et ära teen.
Ajasin sõbraga juttu.
Mina: "Häh, mulle lubati kogu aeg koera, "kui suuremaks saad". Tead, millal ma koera sain? Kui ise kutsika koju tõin. Kui palju on olnud plaane "teeme garaaži peale sauna", "ehitame terassi", "kui ära kolime", "korter vaja maha müüa" jne jne jne! Mitte kuradi kunagi ei juhtunud midagi. Ainult ootamatult, "nii on nüüd".
Nojah, ja mulle ei meeldi plaanid."

Ja siis - alles väljaütlemise järel - sain korraga aru, miks ei taha öelda "ma kavatsen teha", vaid "ma tegin".

Ainus viis, kuidas mina lubadusi annan, on kindlaks kuupäevaks kindel asi. Muidu on "planeerimine" mu jaoks lihtsalt endast sooja õhu välja ajamine.
Kõik ebamäärasused, "kunagi", "kui suuremaks saad", "kui raha saame" - ei. Ma ei taha neist midagi. Keegi ütleb "kui" ... ja ma juba lülitan enda välja ning ei huvita.
Sest minu kogemus on, et "kui" ei tule kunagi. Tahad midagi juhtuvat - tee ära. Ise. Siis tead, kas saab või ei saa.
Ma teen. Või ma ei tee. Mitte "ma teen, KUI".

Miks ma enesetapust ei rääkinud enne, suu vahus? Sest ei tahtnud enda peale kohustust asi ära teha. Ma tahtsin endale vabadust ise otsustada, ümber mõelda, kõhklema hakata ...
Niisama mina ei räägi. Kui räägin, teen vähemalt oma parima, et see juhtuks.
Kui räägin, tasub mu sõnu tõsiselt võtta.

Ja siis vihastan end ruuduliseks, kui inimesed RÄÄGIVAD, mis nad kõik plaanivad - kümme minutit peale kurtmist, et neil on liiga palju teha, üldse ei jaksa, nii raske on.
Kurat, ära siis vähemalt rohkem ette võta!
Või sa kavatsedki ainult rääkida???
Äkki oleksid VAIT selle asemel?!?!

Et vihastatakse selle peale, mis endas häirib?
Mina vihastan tavaliselt nõmeduste peale, mida mingi kõvasti kõvasti kõvasti lollima inimesena võiksin teha, aga mida praeguse endana üldse ei taha. Vihastan nõmeduste peale, millegi peale, mida loll inimene mõtleb ja teeb.
Samas ta peab minuga ikka veidi sarnane olema.  Mingi täiesti võõra kultuuri võõraste põhimõtetega, üleni teistmoodi kasvanud esindaja peale ma ei vihasta. Sest ta on liiga teistsugune.
Ma tema kingadesse ei oska end mõttes sobitada.
Aga "jestas, ma võiksin ka nii nõme olla, mingi halvema endana oleksingi?!" ja mul on õudne ja appi ja jäle.
Kurat, mina saan targem oldud, miks tema ei saa?!?!

Kas olen  sellest juba kirjutanud? Kuidagi tuttav tekst ...

Aga jah. Tegelt on Ebapärlikarbil ühes asjas õigus. ARVANGI, et olen paljudest inimestest parem. Nende lollus ajab mu ahastusse. Selline maailm ongi, nii rumalaid inimesi täis või?! Ma ei suuda seda uskuda, ma ei taha seda uskuda, päriselt, PÄRISELT?!
Oluline erinevus tema ja minu vahel on, et mina ei lähe kedagi paremini elama õpetama. Eriti mitte nende territooriumile. Kes tahab minu võrgupäevikut lugeda: palun, see on avalik. Aga kui mulle mõni teine võrgupäevik ei meeldi, kui seda tundub pidavat ebameeldiv inimene, ma lihtsalt ei loe teda.
Lülitan ta oma maailmast välja. Elagu omamoodi kusagil mujal.

Et keegi tuleb mind minu koju õpetama, kuidas mina elama peaksin?! Kust selline mõte üldse, et sina tead, kuidas teised elama, mõtlema ja tundma peaksid?! Kust see pärit on?!
Jaa, mina arvan, et olen päris paljudest inimestest targem. Aga mul ei ole tunnet, et ma seepärast peaksin neid õpetama rohkem enda moodi olema. Nemad on nemad, teised inimesed teiste eludega, annavad oma parima, minu asi pole.
Mina ei lähe kedagi õpetama. Minu kirjutatut loeb see, kes tahab, mingit sundi pole, kõik on vabatahtlik.

.... selgelt see teeb mulle ikka haiget, kisub sees, kraabib ja rebib.
Mul on nii raske omaks võtta, et inimesed ongi lollakad. Elangi sellises maailmas, selliste inimeste keskel, nad ei oskagi paremini.
Teevad oma parima, kusjuures see on jube, ja lisaks tänitavad, et MINA elan valesti.
"Inimesed on lollakad".
Mantra.