Veits virisen - ausalt, ainult veits!

Olgu, eelmise postituse alla märkused jätnud kommentaatoril oli veits õigus: mina mõtsin, et kui must 6 küpset munarakku kätte saadud, on lihtsalt siirdamisvisadus, et mõni neist ka mu kerre püsima jääks ja ma TIIIIITAAAAAAAAAAA kätte saaksin.
Täna siis käisin siirdamas.
Selgus, et kuuest munarakust viljastus kolm.
Neist kolmest jagunes raamatu järgi ja ideaalselt üks (kes on nüüd mu kõhus ja kinnitub - või siis ei kinnitu), ülejäänud kaks on sellised - noh, vaadatakse, kuidas nad homme tunduvad ja kui ikka neist asja pole, ei tasu ju külmutada.

Mõttes, et siiratakse korduvalt, mitte just head uudised, eks ole.

Ei, kui see, kes mul nüüd kõhus, ei otsusta laps olla, pean KÕIGEGA otsast alustama.
Peale umbes neljakuulist puhkust kehale.
Aga esmase šoki ja vaimse valu toodetud kuku-pikali-väsimuse järel on siiski nüüd suht kombes olla. Mõned asjad tuli ümber mõelda, ent ainult mõned.
Ei muutu elu üleni.
Või siis ... ei jää üleni samaks =P
See viimane on mu meelest seni ikka hirmsam olnud. Et parem tuttav õudus kui tundmatu? Mkmm, tuttav on teadaolevalt õudus ju, tundmatu võib ka mitteõudus olla! Alati hüppan kaevu, kui sihuke ees laiutab!

Olin nii väsinud juba päeva alguses, et lugesin ühe silmaga - mida pole päris tükk aega teinud. Aga hoolimata üritamisest ei tulnud mitte und, vaid pissihäda, ja no olgu.
On nagu on.
Söön apelsini. Ennemalt sõin läätsepaja jääke praetud singiga. Varsti võtan šokolaadikoogi.
Tundub, nagu leevendaks toit praegu hädasid mu sees, nii et söön ja ei kahetse grammigi.
Ma ei saa suitsu teha, sest ... ei saa.
Ma ei saa kohvi juua, sest maohape. (Kruus päevas, kruus päevas on ohutu.)
Ma ei saa trenni teha, sest 2 nädalat siirdamise järel ei tohi phmt midagi vähegi aktiivsemat peale kõndimise ette võtta ja no kui on ainult üks valmis loode - mis on juba minus - pole nagu väga "ach, kui ei jää pidama, polnudki vaja, võtame järgmise" võimalik mõelda.
Või no olgu, natuke on ikka, ma ei lähe päris hulluks ja ei arva iga aevastuse peale, et see oli nüüd liiga suur pingutus, sellepärast ma raudselt kaotan lapse.
A päris esimesel päeval jooksma ikka ei kisu. Või veekeskusse minema - keelatud on saun, bassein, vann.
Nii et söömine ainus lubatud stressimaandusviis.
Teine apelsin.

Aaaah, mul on kõht nii täis!

Võibolla ikka jään magama ka. Palju tuleb süüa, et ära väsisksin???
"Kuningate" kohta on Goodreadsis üks hinne lisaks minu omale. Tütre koolikatsete vastused pole teada. Poja palli ma ei suuda täis pumbata - väsin ära!!! Kõht ka kumerdub moel, nagu oleksin neljandat kuud rase ja siis ma sõin veel lisaks.
Oh, kus ma jään?!
A Jää oleks päris hea lapsenimi, eks?