Natuke hull

Panen oma keha valmis (veel ravimeid) embrüosiirdamiseks.
Olen küll elevil, mhmh.
Kavatsen ka hoida ülejäänud (kuus munarakku! 15 folliikulit oli muidu) embrüoid külmutuses igaks juhuks - äkki läheb vaja. Ja kui seekord, aastal 2018, ei lähegi, mis on halvim, mis võib juhtuda, kui mul on tuleviku tarvis külmutuses embrüod, mida ma ei vaja? (100 eurot aastas kulub ilmaasjata.)
Ja mis on halvim, mis võib juhtuda, kui ma ei hoia külmutuses embrüoid ja mul läheb neid vaja? Kõik senine tuleb uuesti teha + kui vajan neid kõrgemas vanuses kui 41, kulub sitaks raha kah veel.

Clexani-süstid (et tromboosi ei tekiks) on küll veidi valusad. Aga jälle - mis on hullem, kas saada tromboos või teha endale natukese valuga need süstid?

Oi, varsti, varsti ... jah, te saate kõigest otseülevaate, mis siis, et raseduse katkemisoht on kunstliku viljastamise lastega suurem ja osad inimesed vaikivad isegi tavaliselt eostatud lastest 3 kuud, et mitte oma katkemisvalu pärast jagada.
Aga maitea - ei saa aru, miks oma valusid mitte jagada.
Ma tahan ju eriti kirjutada teile valudest ja ahastusest, siis ei ole nii üksildane ja kõigist hüljatud tunne vähemalt!

Nojah, kuigi mõni tagasiside võiks küll olemata olla.

OMAST ARUST ma seletan kõik nii lahti, teen nii puust ja punaseks, kui annab - aga ikka inimesed (mitte kõik, osad) ei saa aru. Ja et asi minu jaoks eriti ilgeks muuta, ARVAVAD, et said jube hästi, teavad nüüd kõike ning on pädevad õpetama - ja mina hullun.
Sest ma küll korrutan, et inimesed on lollakad, see ei tohiks mind ju üllatada - aga ikka iga kord on mus: "KUIDAS nii saama?!?!"
Seepärast korrutangi, et endale meelde jääks ja samas, et ka teised inimesed, kes samamoodi hädas, saaksid samuti "inimesed on lollakad" endale korrutada.

Mul on hulganisti lapsepõlvest pärit vaevusi ja õudusi (emake maa, ma ei tee "õigesti"? Aga nii ju saab? Kust ma peaksin üldse teadma, kuidas "õigesti" käib? Ja kui tegin "õigesti" ja see samas ei muutnud mind millekski muuks kui kohutavalt õnnetuks, kuidas saavad Teised Inimesed veel loota, et jälle samamoodi teeksin?! Misasja?! KUIDAS?!), aga et must ei saada aru, on raudpolt-kindlalt  üks neist.
Kogu aeg olnud-vaevadest.
Et inimesed mõtlevad kuidagi mööda sellest, mida ütlen, mida omast arust väljendan, ja lisaks leiavad, et on jube läbinägelikud ja Teavad Tõtt.
Minu arust panevad nad sageli niiiiiiiiiii kaugelt mööda, ei sihi isegi samma metsatukka, kuhu hunt jooksis, ja on ühtaegu veendunud, et teavad minu kohta rohkem kui mina. Ning mul on ulg ja häda ja hambakiristus.
Sest MINA tean, et vahel eksin, kuigi väljendun kindlas kõneviisis enamasti. Aga neil ei paista selliseks tõdemuseks üldse sees valmisolekut olema. Neil Ongi Alati Õigus.
See on nii kuradi õudne.
Nii kuradi õudne.
Ma olen valmis inimestele (ka konkreetsetele inimestele) palju andeks andma. Palumatagi. Tegusid ja sõnu.
Aga vot seda, et saadakse valesti aru, aga ise ollakse veendunud, et Mul On Õigus - seda mitte.
Kõige krdi hirmsam asi ÜLDSE.

Nojah, ränt läbi, aga ma saan titaaaaa! PÄRISELT.
Oi, mul on nii hea meel!!!!!
Ei, see ei ole traditsioonilne viis lapsi saada, aga noh - kas ma MILLESKI olen traditsiooniliselt toiminud ja siis on hästi läinud? MILLESKI?!?!?!
Vot, jah.

Täna on natu naljakas hommik, selline, kuhu sobib vanamuusika. Näiteks mu Poeglapse iidne lemmiklaul ja -video.
See oli nii armas, kui ta umbes 4-aastasena siiralt õhkas: "See on nii ilus!"
(Teate, et Ares Kreeka mütoloogiast õppis esmalt tantsima ja alles siis võitlema? )