Vaimsest tervisest (mis selgelt on sama asi, mis füüsiline. Ehk siis "kõik on keha")

No kuram.
Pühapäeval 7 asja. Esmaspäeval seitse asja. Täna ainult viis (seni), aga ma olen täiesti lääbakil väsimusest. Täiesti!
Pärast pikka lõunaund. Enne olin täitsa paigast ära juba. Stiilis "ei seisa püsti".

Täna oli mu viimane teraapia selle terapeudiga (jess!)
Töötukassa maksab mulle hunniku seansse Vaimse Tervise Keskuses, ja need koosnevad peamiselt psühhoteraapiast (mitte nii jess, aga ma olen ju tubli tüdruk naine: kui arvatakse, et need on mulle kuidagi head, teen ära).
Kuigi tegelt ma siiralt ja üleni arvan, et parim, mida mulle saaks teha, on rahule jätta, võtta mult kohustusi maha, juurdelisamise asemel.
Aga noh, uus töövõimeseadus ei ole selle peale üles ehitatud, et inimestele head teha. Ta on loodud, mõttes "aga äkki saab sedasi raha kokku hoida?!"
Ei saa(nud), aga noh, on ikka vaja proovida.

Mina olen veel tugev sant, eks ole. Ma jaksan neid töövõime(tus)pensioni nõudeid täita, läbi raskuste. Aga ma kujutan ette neid täiega heitunuid, kes ei jaksa,  ei saa enam pensionit ka ja lihtsalt surevad.
Ja olen nii kuri, nii kuri - kui jaksan.
Väga ei jaksa. Vbla ongi parem: ma ei ole nii kuri, et tegutseda jaksata naguniigi, nii et miks end vaevata süngete mõtetega.
Aga lihtsalt - ma tean nii hästi seda mõtteviisi, et kui ma ei saa toetust, ju ma siis polegi seda väärt. Peangi aint makarone sööma läbi kuude ja on MINU VIGA, et mu lastel pole seda, teist ja kolmandat. Sest kui mul on halb, on minu viga järelikult. Neil, kes ÕIGESTI teevad, ei ole ju probleeme. Nii et ma siis teen valesti.
Lihtsalt - teistmoodi ma ka teha ei suutnud. Mu inimlikkus oli üleni selle vastu, et kaevata mõni lapseisa kohtusse näiteks.

NIIIIII hästi mäletan seda!

Lahendus oli mitte tunnistada, et halb ja raske on, sest see oleks ju tunnistamine, et mul on suured vead sehen! Ei, ma ei tunnistanud seda mitte endale ka! Sest ka enda silmis tahaks ikka samuti väärtuslik inimene olla! Mul on kõik okei!

Ja siis surin tasapisi.
Jee.

Olgu, aga vähemalt on üks teraapia möödas. Ma ausalt (ja kurvalt) teatan, et kuigi vahel oli lühiajalist abi - nii tore on endast rääkida ja saada hinnang "sa tegid ju hästi!" - ega mu usk teraapiasse ei kasvanud ega paranenud. Oli täiesti kama, millest me kõnelesime, mu enesetunne käis mööda antidepressante - kui annus suurem oli, oli parem. Kui väiksem, halvem.
Minu järeldus: ei vähenda enam annust, keegi ei võida sellest. Teraapia aga on lihtsalt sooja õhu vahetamine.
Vähemalt mulle.

Aga noh. Töötukassa maksab ja mina kui tubli kesiganes lähen kohale oma järgmise terapeudi juurde  ja teen terapeutiseerumise ära, sest ma ju tahan teha, nagu soovitakse, ja saada raha.
Päris ... noh, veider ja tobe. Eriti arvestades nende "teenuste" hinda. Huvitav, mismoodi ma peaksin elama, et teisiti 1800 eurot aastaga laiaks lüüa, ilma et midagi reaalselt nähtavat tagasi saaks ja selle eest ei osteta isegi mitte süüa?
Vbla reisides õnnestuks. Aga mulle ei meeldi välisreisid, ning Eestis saaks selle eest päris kõvasti rännata.

Aga nohnohnoh. Ma elasin tükk aega suvaliselt ulguma hakkava suitsuanduriga, kuigi iga kord, kui taburetile ronisin teda vaigistama, hakkas pea ringi käima ja kukkumine paistis väga reaalsena.
Sest reeglid. Ma ikka ÜRITAN neid täita - kuni väga selge on, et suur jama.

Suitsuanduril võtsin patarei välja ja vedeleb esikuriiulil juba üle kahe aasta. Ei, ma ei kahetse grammigi.