Killud

Ausalt, tunne on, et kui emadepäeval kirjutada, võiks see emadepäevateemal ka olla, aga mul ei tule midagi.
Mu lapsed on mulle sitaks kallid? Täiega on.
Mu ema on mulle kallis? Jaa, on küll.
Mu vanaemad on surnud ja tore on? Täiega nii oleb. Üks oli otse vastik ja teine lihtsalt tüütu ja vähemalt ma ei pea nüüd emadepäeval nendega sekeldama.

Kõik, teema käsitletud.

Mu enda isiklik tunne on, et olen väsinud. Ja veel väsinum. Ja kõige väsinum (ainult et veel väsinum annab alati olla ja "kõige väsinumat" ei ole üldse olemaski). Ja kuna sellest tundest pole midagi kirjutada, siis siin on paar kildu igapäevaelus.

***

Olen ööhakul, no nii kesköö paiku, koeraga väljas. Mööda läheb noorepoolne mees, kes seletab telefoni: "... ja samas need, kes sulle võlgu on, ei maksa munnigi ja nii see läheb ja ongi!"

Pankrot!

***

Jälle ööhakk, jälle koeraga õues.
Kuskil meie värava juures, kust just väljunud olime,  kuulsime mingit häält. Õigemini kuulis Totoro ja tema kergete uauh? ruauh? haugatuste ja kuulavalt viltu pööratud pea peale hakkasin mina ka tähele panema.
Krääks-krääk-käärks-krääk ...Nagu rukkirääk, aga kiirem ja kõrgem. Või nagu ... või nagu keegi kraabiks täpselt ühes rütmis? Või ...
Totoro tegi isegi oma "tõusen kahele käpale, et paremini näha ja nähtav olla", kui mina rääkisin talle, et see on mingi lind, vaevalt ta tema juurde põõsasse lennata saab.
Aga ei olnud lind!
Astusin helile lähemale ja veel lähemale - ja see oli siil, kes sellist häält tegi! Puhises või turtsatas või ... no igatahes oli hääl.
Ta oli meie aias, meie koeraga aga väljaspool aeda ja Totoro kergelt pelgas. Mina kükitasin siili lähedale ja imetlesin, tema piidles eemalt. Lõpuks tulime taas sisse ja vot väravast sees, siis oleks koer küll hea meelega vaatama läinud.
Aga ma tõin ta tuppa.
Pole vaja ninatäit okkaid saada.

***

Mu põrand pole ikka veel valmis. K oli ise ka nii õnnetu selle üle, ütles, et arvas, et selleks võib üks päev vast minna - aga ta on ju nii krdi põhjalik. Ehitab ikka aluspida tasasemaks (nüüd enam mitte betoonisarnase seguga, vaid põranda alla käivate eri paksusega pehmendustega. Idee on, et need tuleb  ühesugused võtta, lihtsalt ritta laduda ja teibiga kinni panna, aga tema meisterdab kolme eri paksusega põrandaalust vahtkilet ja matte kasutades midagi, mis ühtlasi ka silendaks valamisel jäänud ebatasasusi).

No me siis elame ühes toas. Pole ka hullu, tegelt.