Kõik loomad on loomad, dohh

Ma olen veeeeel väsinum, kui eelmise postituse ajal, aga poolvõõrad inimesed on nii ilusad ja head, et täitsa ... peaaegu annan andeks neile lähematele =P
Peaaegu.
Kuigi mu tütar käis siin ja siis me kallistasime kõva 10 minutit.
Tema ja mu poeg on oivalised, ma rõhutan jälle üle. Sa kasvatad sõbra, täiega. (Ma kasvatasin sõbrad.) Neile pole vaja mitte midagi mitte kunagi andeks anda.
Kuigi nende ees on mul väikesed süümekad ikka. Sest olid ajad ja hetked, kui olin täiega nõme nendega. Ei osanud ega jaksanud paremini, sest ise olin liiga õnnetu, et teada, kuidas inimesi õnnelikuks teha

Mul on nüüd jälle kaks kodulooma siin. Jätkavad harjunud rütmis, Totoro liputab vahepeal lootusrikkalt Korpuse poole saba, Korpus ignoreerib teda igal juhul, sabaliputus või muu tegevus, kõik on kama.
Kass elab oma elu, tal pole koeraga asja.

Maisaa magada ka, sest vasakpoolne alumine ige on kurnatusest paistes (mul on selliseid igemepaistetusi olnud varasest teismeeast saati, aga alles hiljuti tuvastasin, et alati kurnatuste ajal) ja sügeleb. Sügelus hakkab ka ülemiste igemeteni jõudma.
Paistetavad ka tasapisi üles. Juba tunnen keelega, kuidas kohevus tekib.
Nagu fakkjee.
Pole veel piisavalt väsinud, nii et ei saa magada lisaks.

Aga tänu ritsiku teemale ja just ühelt täitsa toredalt "kutsume inimemesed kena järve jäärde ja anname neile tasuta pinna, kus olla, äkki tuleb tore pidu"-sünnipäevalt tulemisele hakkasin täitsa tõsiseselt mõtlema omaenda 40. tähistamise peale ja kuna mulle meeldib esineda (ning ma ei ole ometi ainus selline?), on kavas paluda külalistelt ka esinemiskavu muusika saatel.
(Kavad võivad, aga ei pea, olla midagi laulu muusikavideo või kontsertesituse ainetel.)
Külalised grupeeruvad ja teevad midagi (kõige aremad seisavad oma esinemise ajal lava tagumises servas ja varjavad kätega nägusid, raudselt keegi siis ei vaata neid) ja vahepeal on niisama muusika tantsimiseks ja mul on isegi välja mõeldud, mida mina esitaksin ja kelle esinemisesse kaasaksin.

Kõlab hea, eks?

Krt ... jah, ma peaks rentima ruumid, helitehnika ja vähemalt nii palju valgustust, et "lava" on valge, kui "saalis" tuled kustus ... aga see tundub nagu hea asi ja hea mõte ja MA TAHAKSIN SEDA päriselt.
Üldse, kui palju ümmargusi sünnipäevi mul elus ikka tuleb, eks ole. Ok, mulle tegelt meeldivad ühesugused numbrid rohkem, 33, 44, 55 - aga samas. 44ni on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju aega, aga mõte tuli mulle ju nüüd!
Pool aastat on täiesti mõistlik plaanimis- ja orgunniaeg.

Ja rahakogumis-! Inimesed olid just jälle mu vastu sel rindel head ja mul on rõõmus seeüle =) (Näe, ikkagi armastavad!) Te ei ole ju vastu, kui ma üritan sünnipääva jauks koguda?

Aa, et pealkiri? No mu reaktsioonid, eksole, on kehalised, eksole. Lisaks igemete paistetamisele mõned arusaamatud valuhood kõhus ja seljas + täiesti arusaadav peavalu täna hommikul.
(Winstoni õunasiider ei lähe kordamisele, sry, not sorry.)
Ja kui väga inimene on tema keha, ikka näitab selgelt ära, KUI VÄGA me oleme loomad ja ei midagi muud. Inimene on üks loomadest.
Ma ei tagane sellest.

Loomad mu kodus käituvad vastavalt oma tungidele: Korpus magab köögis toolil, Totoro üritab veenda mu poega endaga köejuppi tirima, poeg ise mängib telefonis, kuulates samal aja klappidest arvutis mängivat juutuubi-videot ja mina kirjutan postitust ning praen sinki.
Ja imestan, miks mulle nii ilmselged asjad kõigile ilmselged pole, aga samas teevad need kummalised teised, kes täiesti rahumeeli võimaldavad oma sõpradele hädaldamist selle üle, et kuigi nemad õpetavad oma lastele lauakombeid, käivad neil külas teised lapsed ja siis on igal pool viinerijupid ning õudus-õudus, nii jube, sääraseid sundimatuid nalju nagu nt telefonis kokutamine ja hädaldamine ja mitteoskamise kinnitamine, kuni sõidavad kiiresti ja osavalt õue peale, millele jõudmiseks vajaliku tõkkepuu avamist neile üha uuesti telefonis kirjeldatakse.

Nagu - ma ei tuleks selle peale.
Päris ausalt.
Mul on "ta üritab mind aidata, võtan abi vastu ja tänan", ja ma EI TULEKS SELLE PEALE, et hea nali oleks teist telefoni otsas abistav hoida, kuni ta selgelt näeb, et abi ei vajata.
Aga arvestades, et abistaja ka küsis, et kas sa trollid või? ja autojuht eitas seda ausameelsel häälel, oligi päris naljakas.

Emake maa, tegin mõned vangerdused tegelastega, ainult need, kes ise osalesid, teavad ju?

Täna K pahandas minuga, kui koju olin jõudnud, et tsiteerin teda nii, et jääb vale mulje, ja üldse ainult siis, kui temaga nõus pole.
Ja mul oli: "Kuule, ma olen kirjanik, faktide niimoodi esitamine, et jääb minu tahetud mulje, võtmine, kust saan ja oma tekstis teistmoodi välja mängimine, ongi mu ametioskused ju! Ja tsiteerimiseks piisavalt erutungi üldse siis, kui ma nõus pole, dohh!"

Te ju ei arva ometi, et saate mu elust mingi kohtukirjutaja välja trükitud versiooni taolise täppisesituse?
Ma kirjutan tõtt. Ka sõnasõnaliselt (ehk kui ma tsiteerin kedagi teist, siis mitte valesti ja otseselt valesid asju ei ütle - "ma pole kellegi vastu tundnud sama nagu sinu" on hea näide sõnasõnalisest tõest nt).
Aga ajuti seon tegelasi, kes ei ole samad, sest suvaline tuttav A ja suvaline tuttav B asemel võib lihtsalt "suvaline tuttav" öelda, eri aegadel juhtunud sündmused jäävad tekstis kõlama nagu korraga toimunud, ja ma ei tule selle pealegi, et öelda: "Muide, ka tumen on muga ühte meelt, et telefonid on meie elu mugavamaks, mitte keerulisemaks tegemise jaoks ja ei ole vaja kõnet vastu võtta, kui parasjagu ei taha:"

Omast arust ma olen niigi ausam ja avameelsem kui enamik blogijaid või võrgupäevikute pidajaid.
Mhhh.