Nutt ja hala vol mitu

Kolm päeva pole ujumas käinud. Kindlasti ei luba ka homme (või juba täna kuupäevaliselt) minna, sest ma olen ... (üllatus!) NII VÄSINUD.
Nii väsinud, et jätsin õmblemise katki, sest ei saanud enam niiti nõela taha.
Nii väsinud, et ei tunne enam maitseid eriti.
Nii väsinud!

Muidugi on tuju ka halb. Väsimus teeb nii. Kehal on halb ja siis ta leiab põhjusi. Miks ta ei taha minuga paar olla? Miks ta ei taha mulle last teha? Miks ma pean olema Artemise arhetüüp, iseendas täiuslik ja teiste eest võitleja, nooruse kaitsja ja sihtide saavutaja - kui ometi on Aphrodite nii väga mina tegelikult?
Ei, see on koomiline, muidugi, otsida neid kreeka jumalate arhetüüpe taas läbi ja leida, et see olen mina ja see ka ja see ka - aga see ja see ja see üldse pole! Ei ole tõsiseltvõtetav meelelahutus. Ja nagunii ei ole ma Artemis, Demeter, Dionysos ega Aphrodite, ma olen mina.
Aga vahel ei jaksa olla kõige tugevam, tahaks olla väike ja kellegi süles keras (no hea küll, pea kellegi süles) ja maisaa aru, miks maisaa. Kõik lagunevad kohe laiali, kui mina nõrk olen, on nemad veeeeel nõrgemad ja ikka olen mina see tugevam ja hell ja lahke ja suuteline end kokku võtma, sest teistel on ju vaja.
(Või siis on mul tunne, et nemad minu jaoks ei võta ja variandid on: kas olla see tugev ja koos teistega või laguneda üksi. Üksildus aga teeb hullemini haiget kui muu valu, nii et noh - selgelt on mu valik ikkagi teiste jaoks olemas olla.)
(Mis ma peaks üle kordama, et üksildus ja üksindus ei ole ka minu jaoks apsaluutselt samad? Aaa, ei peaks, te teate? Ok, siis on hästi.)

Aga ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja kurat, ei võta K minu eest ka vastutada, vaid on kuskil omaette (ehk mängib üle võrgu mu pojaga arvutimänge, sest see on ometi emotsionaalselt nii palju kergem, kui minuga suhelda).
Mul on üsna halb tunne selle ühisjutuga seoses. Mul oleks raha vaja ja see maha müüa niisiis kellelegi, aga ma ei saa seda teha, kui ta pole isegi läbi lugenud, sest ... maitea, sest nii palju muid asju on ette tulnud ja ta on ka VÄSINUD.
Ma ei kahtlegi, et on.
Mõnes asjas on ta minu moodi.
Enamikes asjades mitte.
Tema arhetüübi juhtelemendiks pean ma Apollonit, teisena tuleb Hephaistos, ainult et ta on neist mõlemast võtnud selle kurvema osa, selle osa, mis teeb haiget, aga ei lase abi leida.

Antud hetkel on mul nii kõrini sellest, et ühtki tööd ei saa tehtud vastavalt tema peas olevale talutavale tasemele (ehk "paremini kui ideaalselt" minu hinnangul) ja niisiis parem jätab ta üldse pooleli.
Ja kuna ta ei oleks mulle ideaalne mees, parem üldse mitte alustadagi, eksole.
Kuigi ma tahan.
Kuigi ma olen umbes 12 korda väga otse öelnud, et tahan.

... aga noh. Eks ma lähen magama ja olen homme jälle reipam ja mitte muserdunud.
Kurbus on minu kehas, mitte kusagil mujal.