Maailm näib ebakindel ja nii ongi

Poole paki peal toimus praegu käesoleva kohvi transformatsioon ja puru kulub nüüd rahuldava joogi saamiseks sama koguse vee kohta peaaegu topelt.
Maailm on ikka kummaline ja ebakindel. Vahel juhtuvad täiesti ebaloogilised asjad ning elan edasi, kehitanud hämmastunult õlgu ja tõdenud, et nojah, on siis niimoodi.
Et mul nüüd igapäevaselt peas tuikab - ei ole rõve valu, ei ole tunnet, et nii jube, aga IGA PÄEV  oluline osa päevast möödub tuikega - tuleb isegi uduselt tuttav ette.
On enne ka sedasi olnud, õige jah.
Aga miks?
Ka mu otsustav vedelikutarbimise suurendamine ja mineraalvee taas kojutoomine aitas ainult mõnevõrra. Nüüd valutab nõrgemini küll, aga et valu päris ära oleks päev otsa järjest? No ei.
Kuna hullusti ei valuta, vaid natuke annab tunda, saan hämmastunult tõdeda, et ei tea, miks nii on, aga no nüüd on nii, elame sellega siis.
Elangi nüüd.
Sest mis ma ikka teha saan.

On nagu on nagu on nagu on.
Ignoreerin vajadust komade järele, teesklen luuletaja olemist.

Lisaks on mul kogu aeg janu (seda perioodi mäletan, selle vastu aitas mineraalvesi, aga ma ei ole ju ilma enam? See oli vaid mõned päevad ju?!), olen nii väsinud, et ulg tuleks peale, aint ma ei jaksa ulguda, ja ma ei korista mitte midagi.
MITTE MIDAGI!!!
Lihtsam on ulguda.
Tavalisel päeval ma ikka midagi kordaloovat teen (ja olgu, mingi nõudepesu tuleb tänagi, sest seda ma koristamiseks ei pea), aga nüüd juba kolm päeva on mu koristamine piirdunud pojale ütlemisega, et köögipõrandat peaks pühkima.
Pühkis eile ära, nii et see on ka tehtud.
Ei tunne end süüdi, aga tunnen end natuke solvununa kõigi peale, kes innuga koristavad. Krt, kui kerge peab teie elu olema, et te jaksate! Ja te eeldate, et minul on sama kerge nagunii?!

Normaalsuse erinevused ...

Olen arutlustega tõe teemadel (eieiei, ei ole ootamatu teemavahetus, vaid täiesti loogiline eelnevast tulenev ju!) jõudnud ummikusse.
Sest no absoluutset tõde EI OLE olemas, kui juba värvide nägemine on silma ehituses ja oletatavasti aja möödumine tundub meile möödumisena, sest me oleme sedasi ehitatud ning teistsugune olend olles oleks kogu aeg meile kohal ning selles saaks liigelda, nagu meie liikleme ruumis. Kõik, KÕIK mida saab tajuda, on subjektiivne.
Ometi on mus ka "kui loll peaks olema, et mitte vajalikku ära tunda?!" ja absoluutne enda usaldamine.
Ka siis, kui hiljem selgub, et eksisin, ma ei kahetse, sest mu selle hetke teadmised olid vot selle ja tolle otsuse tegemise taga ja ma ei saanudki teistmoodi teha.
"See oli Minu Tõde just tol hetkel ja pole minu asi, et teistele oli ta teistsugune".

Ja olen häiritud, et inimesed peavad oma tõde absoluutselt ning igaühele kehtivaks (vähemalt seda pattu ma ei tee!), aga samas on mu jaoks "igal ON oma tõde ja minu oma on minu oma!" raudne reegel.
Ehk phmt ei salli ma, kui inimesed tulevad mu võrgupäevikusse, ellu või kirjutavad raamatuarvustuse alusel: "Asjad on nii, mina tean!", ent samas ei ole mul neile ega isegi endale ka mingit muud alust pakkkuda valikute tegemiseks kui iskliku kogemuse oma.

Ainus, mis mind päriselt häirib (kuid häirib siis KOHUTAVALT) , on inimeste usk, et nende tõde on universaalne.

Aga kui inimene väga kõhkleb ja "ega ma ikka ei tea" ja "võibolla neh, võibolla mette ..." ma ka ohkan ja ei saa aru. Sest mu arust Õiget õiget otsust ei olegi olemas, Tõde tõde, mida leida, ka mitte ja inimene teebki asju parimat püüdes. Vahel eksib ja sedasi elataksegi. See ongi elu.
Õigeid vastuseid pole olemas!