Vanade asjade kasulikkus

Paistab, et teie annetused korterifondi lähevad sihipäraselt käiku.
Sest sotsmaja suve lõpul leiaks mulle küll toa (ÜHE toa), aga ühetoalise korteri sissemaks mul juba on enam-vähem koos ja seal oleks vähemalt köök ka, et mina ja Poeglaps vähemalt mingi eraldumise saaks teha kumbki oma arvuti taga. Sotsmaja ühes toas aga seda lõbugi poleks.

Muidu oli see kohtumine ametnikuga mitte-nii-hirmus, sest ta oli tore ja pealegi tundis mu nime ära (!) ja ma ei pidanud tõestama, et olen kirjanik, ja lisaks tõdes, et ma ise oma töövõime-hindamise-akte täites ilmselt esitasin end hirmus tublina, sest ta ju näeb, et mul võiks olla pigem "raske" kui keskmine puue. Aga jah.
Üks tuba.
Ma olen ikka suurema privaatsusega juba harjunud.
Krdi ... hellitatud olen!

Lisaks tappis see kogemus mu muidugi ära. Väsimusega. Saabus jälle "liiga väsinud, et hingata" seisund. Hingan välja ja siis ootan, kuni mittehingamisest ebamugavus peale tuleb, enne kui uuesti sisse hingan. Sest  hingamine võtab jõudu, mida mul vabalt anda pole.
Ma ei mõtle sellele täna, ma mõtlen homme, oli Scarlett O'Hara sisekõne.
Ma mõtlen sellele kõigele homme.
Et ma ikka võiks eluloo-elamaõppimise raamatu veel kord läbi toimetada ja vaadata, mis tast saab.
Et Poeglapse õppetulemuste täna Stuudiumi laekunud teave ei ole kuidagi ilus ja ta keeldus minuga sel teemal isegi rääkimast.
Et K. halab, et peab nii palju tulumaksu juurde maksma ja mul on: "Isver küll!"
Ma mõtlen neile asjadele homme. Või ülehomme. Või kunagi.
Kõik saab korda ka siis, kui ma ei mõtle midagi.

Ma ei ole wolframist. Ei jaksa kõike.
Kurat, ja ei peagi jaksama. Lase lõdvaks, väga väga naine, võrgustik kannnab!
Ehk siis loen (toimetamise juures paratamatult pean lugema) oma eluõppimisraamatut üle ja krt, mis targad mõtted! Oleks, et ma ise mäletaksin ka kõike, mis seal kirjas!
Eriti see osa, et ma ei kavatse enam oma elu piinlemisele kulutada. Mul on ainult see üks elu ja no ei saa see parem, kui ta valutades veeta!
Mis sellest ideest sai? Kuidas ma selle ajust välja lasin libiseda?! Kuidas "no tee see ära, ega see hirmus raske ju pole" jälle sinna asemele ilmus?!
Krt ...
Kuradi KURAT!

Aga vaadates asja positiivset poolt: ma loen omaenda juttu üle ja saan targemaks taas. Nii hea, et selle kirjutanud olen!
Ja äkki on sellest kellelgi veel kasu.
Kuigi minu enda kasu juba täidab eesmärgi ära, ah?
Seda ka lugesin oma raamatust ja noogutasin. Muidugi. Nii jah! Tee just neid asju, mis su enda hinge helama panevad!