Tavapäeva heietused

Vaikselt hakkab see eriolukorra-värk mulle ka tunda andma.
Mitte millegi negatiivsena, ooei. Aga märkan natuke, et luban endal lõdvemalt võtta loogikaga: "Praegu võib. Inimesed annavad andeks, sest kriis ja värk."
Ehk mul on kogu aeg kriis. Aga ma ei looda enamjaolt selle pealt midagi andeks saada. Nüüd, kui on kõigil, kuigi mul eimidagierilist, võib vahepeal veits lõdvemaks lasta.

Jälgisin end  muidu vahepeal ja sain selgeks, kust mu komme end üle pingutada, kuigi phmt pooldan ju ideed: "Tee, mida sina TAHAD!"
Häda on selles, et leida, mida ma tahan, pole alati üldse nii lihtne isegi end läbi tunnetades. Kui ma EI taha seda või toda teha, on selge.
Ei tee.
Aga esiteks ma väsinuna tunnetan end halvemini ja teiseks, kui on tunne "maitea, ei kisu väga tegema, aga kuhugi mujale nagu kaaaa ei kisu ," teen ära. Sest kui vahet pole, kas teha või mitte teha, on vähemalt hea, kui on "tehtud!", eks?
Või siis olen pärast enda üle igasuguse piiri välja kurnanud.
Nii juhtub vahel samuti.
Aga enamasti mitte, mis teebki otsustamise "mitte tegutseda" nii keeruliseks.

***

Läksin kuue paiku (õhtul) magama. Sest mulle on ju normaalne lõunaunesid teha, vahel ka kolm tükki päevas. Väsimus kah igal pool, hulk peavalu-vaigistamisi tehtud ja oo, voodis on hea!

Kesköö paiku (ehk umbes veerand tundi tagasi) ajas Totoro mu üles kileda peenikese haugatusega, mis pani mu võpatama ja istuli kargama.
Saatsin poja temaga õue. Meil on vahetustega (isetekkinud) magamisgraafik, kus mina olen üleval kuskil kaheksast hommikul ja tema viieni hommikul ja koeraga õues käimised on vastavalt jagatud.
Mitte et mina MEELSASTI vara tõuseksin, ent kui Poeglaps koolis käis  ning veel varem tõusis, tundus kuidagi aus ja hell tema suhtes käia ise koeraga õues, kui ta nagunii nii jube vara KOOLI (jäkkjäkkjäkk!) peab minema.
Ja sellest jäi jäägiks, et mina käin hommikul.

Nüüd pea natuke valutab jälle. Talle ei meeldi see ootamatu äratuse värk. Aga elu tundub suht elatav siiski.
Vähemalt sai korralik lõunauinak tehtud.
Kui ma nüüd kuuma vee alla lähen, võibolla õnnestub isegi uuesti magama jääda ...?

***

Õnnestus. Aga hommikul pea ikka tuikas.
Mind muidugi aeti ka enne kaheksat üles =/
Ibuprofeeni järgmine annus.

Ükspäev käisin üsna peale avamist poes.
Jah, pidime küll selle aja vanuritele jätma jne, aga no mingit otsust ei olnud näha, inimesed ei postitanud massiliselt plaaniga nõustumisi, pidin koeraga hommikul nagunii õues käima ja ...
aga kui olin poes ja tõesti ei näinud seal ühegi alla 60-näoga ostjat, hakkas piinlik.
Ohustan siin, sest olen "ah, käin poes ära" - ja pärast keegi SUREB sellepärast.

Nii et täna enam ei läinud.
Õigemini läksin, aga veidi hiljem.
Käisime koeraga suurema ringi parkmetsas enne, aga kell kolmveerand 11 oli vanu inimesi poes VEEL ROHKEM.
Tõsi, oli ka igasuguses muus vanuses inimesi. Maxima on Keilas see pood, mis ei ole rikaste inimeste oma, aga päris Grossikas ikka ka veel mitte. (Ma tean, sest ma käin igal pool.)
Mina käin seal tihti, sest esiteks normaalse hinnaga piim (39 senti!) ja teiseks väga normaalsed töötajad. Jah, ma tean, töötajate halva kohtlemise pärast oligi Maxima vahepeal kõigi südametunnistusega inimeste seas halvas kirjas, ent seal töötab üks MEGAnunnu naine  (võtsin end isegi kokku ja tegin talle komplimendi ükskord, et ta nii hooliv ja tore  on), veel kaks igati nunnut naist ja paar noort demonstratiivselt homoseksuaalset  meest. No nad on kõik lihtsalt nii veetlevad, maisaa!
Ent tundub, et ka paljud teised on otsustanud, et Maxima on just neile sobiv kauplus. Krdi kolmveerand 11 oli pood rahvast täis, kuigi töötajad alles ladusid riiulitele uue päeva kaupa.

Ajal, mis poes veetsin, läks taevas tumehalliks nagu õhtul ja hakkas sadama säärast valget asja, mis on korraga märg, torgib tuule tõukel kõvasti nägu ning näeb välja nagu räitsakatena langev lumi.
Selle nimi on vist "jäide".
Jäidet tuli nii palju, et poolel teel koju olin juba täiesti valgeks tuisanud ning Totoro raputas end iga kümne meetri järel. Ning kui läksime mööda majast, kus elab üks ta sõber (must labrador, umbes sama vana, ent isane), kelle õueasupaik on maja sissepääsukatuse alla tuulevarjulisse kohta paigutatud madrats, oli sõber seal madratsi peal, ent keeldus katuse alt välja tulemast, haukus Totoro, mis haukus.
"Täiesti rõve sadu," näis must koer mõtlevat. "Mis see hull tüdruk tahab, et ma vabatahtlikult sinna alla läheksin v? Arust ära!"

Igatahes on nüüd selge, millest peavalu. Sest hommikul, kui IKKA lauba taga tuikas, õues aga säras päike ning oli kuiv, nii kuiv, mõtlesin korraks, et noh, mitte ühtegi välist põhjust, miks valu? Kas hakkab vahel täiesti põhjuseta siis ka käima või?!
Peletasin selle "on, nagu on"-leppimisega ja läksin õue. Mitte küll jooksma, vaid teadlikult koeraga jalutama ning poodi.
Sest peavaluga jooksmine on ikka rõve enesepiinamine.

Nüüd olen väsinud, kuivan tasapisi ja võtan varsti järgmise ibuka.