Teema oli "Hilja novembris"

Sa tahad mind korraldama oma üritusi, sest kui mina korraldan, on Korraldatud.
Kõik toimib täpselt nagu plaanis (tõsi, kuna minu seekordne idee oli "aga teeme ilma kavata", ma antud juhul ettekannetega üldse ei tegelenud, "tehke teie, kui tahate" - millega seoses kõik nad hilinesid tund aega, aga mnje pohhui, polnud minu vastututus), kõik saavad süüa, ükskõik, mis erinõuded neil oma dieedile on, kõik saavad puhata ja mängida ning phmt kõige eest on hoolitsetud.

Kui ma olen täie mõistuse juures, ma ei võta midagi korraldada just selle pärast, et ma valvan juba kuid ette üle kõige, alates kohaomanikega suhtlemisest kuni raha kogumiseni, teema väljamõtlemisest muusika playlisti tegemiseni, üritusel prügi vaikselt üles korjamisest, faking piima faking külmikusse panemisest kuni koroonatestide tegemise õpetamiseni korda 10 ja nii edasi. (Igale inimesele eraldi polnud õnneks vaja õpetada.)
Pean igaühega, kel kahtlusi ja kõhklusi, ettevalmistavalt kirja teel dialoogi, selgitan, rahustan, soovitan, ostan toitu, orgunnin transporte, pesen nõusid, teen kohvi, naeratan, noogutan, mõistan jne. Inimesed ei lugenud postitusi fb-ürituse raames - pole hullu, saab ka muidu. Inimestele ei meeldinud mu muusika, nad panevad ise enda oma oma vahendist - ok, ma viin vaikselt oma arvuti ja kõlari minema. 
(Kuigi hiljem selgus, et selle inimese muusikavalik, kes minu oma välja lülitas ja enda oma asemele pani, ei meeldinud mitte kellelegi peale tema enda. Ent mu jaoks jälle oli vajadus temaga vastuollu minna siis veel vastumeelne - karjuma hakkasin ta peale alles järgmisel päeval, kui ta oli olnud arusaamatult enesekeskne mölakas juba umbes 9 korda.)
Kõik toimib, keegi ei nuta - ja ma olen lõpuks täiesti umbe jooksnud.

Ja siis on takkajärgi "ma ei teinudki ju õieti midagi. Kogusin raha, ostsin liiga palju süüa, pärast jagasin selle söögi osalejate vahel laiali. Lausa piinlik, kui keegi ütleb, et hea üritus."
(Vahemärkus: ma ei korraldanud üksi. See teine inimene oli VÄGA abiks, aga kuna ta oli täpselt selline, nagu mul vaja, omadustega, mis mul puudu, ta oli väga rahulik, ei teinud midagi üle ja oli täiega tüüne, kui vanaaegset keelt kasutada.)

Tegelt vist oli hea üritus päriselt. 
Kusjuures ometi kord oli hea nende jaoks, kes asju EI tahtnud.
Ehk pärast kuulsin peale nt sellist dialoogi: "Mis mulle ERITI meeldis: mingit tutvustusringi ei olnud!"
"Jaa, see oli täiega lahe! Ei mingit "tutvume võõraste inimestega ametlikult!"-õudust.  Ega mingeid kuradi rinnasilte, käid nagu lollakas ja jõllitad ainult silte!"
Kusjuures üks neist rääkijatest oli uus inimene, keda enamik kohaolijaid ei tundnud-teadnud.
Ettekandeid oli vähe. "Tuleme kõik ühte ruumi kokku ja teeme mingit asja"-asju ei olnud ühtegi. Ühtegi söögiaega peale hommikusöögi ei olnud ja hommikusöök oli ajastatud kui "peale ärkamist, enne kui maja tuleb üle anda, võib süüa kogu aja". 

Kõik toimis. 
Ehk siis - tegelikult olen rahul.

- see muusika-vend oli päris krdi nõme teistegi meelest peale minu
- see oli esimene rollimängijate kokkutulek, kus mul oli natuke tunnet: "See on ju seksuaalne ahistamine, mida sa teed?" Usutavust annab sellele minu tundele, et üks teine naise ka kaebas ja üks kolmas vaatas, et mind tuleb päästa, ja kutsus mu lauamängu mängima.

+ ma sain demonstreerida oma tätokaid ja kõvasti tunnustust nende eest ja jai
+ hommik-lõuna

Mulle meeldivad peojärgsed hommikud. Või noh, kui kell on 11+, siis pigem ikka lõuna, eks?
Aeg, kui inimesed on pehmed, leebed, vaiksed ja sõbralikud, kus õhkkond on kuidagi palju intiimsem ja inimesi muidugi ka palju vähem, kus selginevad õhtused segadused ning tasapisi koristatakse, aga pole mingit krampi ega liiga täiuslikuks tegemise tunnet, vaid kõik käib tasapisi ja kiirustamata. 
Ainult see nõme vend oli ikka nõme =(