Enda armastamine?

Arusaamatu hea taandumine muutus arusaadavaks.
Ma olen haige. Tüüpiline 37.1, natuke nohu, veidi kurk kibe, koroonatest negatiivne. 
Rõve nõrkus ja jõuetus ja maailmavihkamine. 

Tahaks kooki, aga
a) kooki ei ole
b) teha üldse ei taha
c) poodi ka ei taha minna
d) Poeglaps sõi ka ära kommid, mis talle väga ei maitsenud, aga mulle oleksid praegu kõlvanud, sest koogita kurvas elus oleks shokolaadi ja mündimaitselisse karamelli pakitud mandlid käranud küll

Muidugi ma läksin poodi ja ostsin keefirisisaldusega röstimissaia ja tegin selle abil endale röstsaia maapähklivõi ja vaarikamoosiga. 
Mis on põhimõtteliselt kook.
Ühe kohukese sõin ka.
Kõrvale jõin kohvi. 

Eelmise kohviga läks nii, et jõin ja väänasin nägu. Siis hädaldasin häälega: Kohv maitseb nagu põrandapesuvesi!
Poeglaps: Äkki sul ikka on koroona?
Mina: ...mitte et ma tegelt teaks, kuidas põrandapesuvesi maitseb ... (Jou, Katariina - aga no see oli nii just see õige kirjeldus! Miks halb kohv on nagu põrandapesuvesi - sest kuidas sa ikka nimetad sooja räpast vett?!)
Poeglaps (tuleb, võtab lonksu mu kohvist. Loksutab seda suus. Võtab teise): See on väga kehv kohv, nõus.

Järgmise, selle maapähklivõisaiade juurde läinu, tegin kõvasti kangema. Oligi parem, aga IKKA lahjavõitu.
Tundub, et olen oma vahepealsest aastatepikkusest kombest teha liiga kange kohv teise äärmusesse liikunud. 
Noh, järgmise teen siis veel kangema. 

Valmistasin. Jõin. Oo, nii hea! Kohv, mis on kohv ja mitte soe pruun vedelik.

Miks, miks ma tegin endale nii vahepeal?!?!

Inimene ikka ei ole enda parim sõber. Vähemalt minainimene mitte.