Oh jah

Üritasin teha head metalalbumi
kaane jaoks sobivat pilti, 
aga näeb täiesti süütu välja.
Elusast peast on palju hullem,
tumepunane ja üpris gore. 
Ma lihtsalt ei oska pildistada ja
Poeglaps ütles, et liiga rõve,
talle ei meeldi rõvedad asjad,
miks neist pilti peaks tegema???

 ... kuitahes armas ja sõbralik kass Ru ka on, kui ta hüppab mulle sülle, aga hakkab siis taas alla libisema, on tagajärjed üpris verised. 
Et ka just mu käeselg tema hädaklammerdumise kohaks sai! See on hilisemat nõudepesu ja erinevate toimingute tegemist palju raskendavam, kui oleksid näiteks sarnased kriimustused reiel. 

Ru ON väga armas ja sõbralik kass ja talle nii meeldib silitamine, et ta lepib isegi täieliku nätserdamisega. Poeglaps on kassikratsimise viinud tasemele "hoiab kassi kaenlaalustest ühe käega rippu ja kaevub ta kõhukarvadesse teise käega" ja Ru küll ei nurru sellise kohtlemise peale, ent otseselt põgenema ja rabelema ka ei hakka.
Poeg seda õnneks kuigi kaua ei teinud, sest ega tal endal ka väga mõnus olnud. Aga kass sülle istuma beebiasendis ja siis tema kõhu kratsimine - see sobib neile mõlemale. 
Ru näeb suht topakas välja sedasi esikäpad konksus ja silmad suured. Ei mingit aristokraatset väärikat kaslast, vaid midagi karvase mänguasja ja päriskassi vahepealset.

Üldiselt ma mõtlesin, et mul on sitaks jõulukinke. 
Täna "pakkisin" need ära (see tähendab, osad pakkisin, osadele kleepisin nimesildid peale, ühele lihtsalt kirjutasin nime karbile) ja tuvastasin, et no saab hakkama, kuigi natuke napilt.
See-eest on mu õe peika jõulukingijälestaja, mida ma ei teadnud, kuid nüüd tean, sest mu tütar informeeris mind, ja tema kink on üle. Ja siis on mul kaks asja, mis võetud kui "igaks juhuks, kõigile ju meeldiksid need" ja ei oska kuidagi jaotada, sest kõigile on miinimum olemas, aga kellele siis nagu ... üle miinimumi kinkida???
Noh, põhiline, et miinimum olemas, ja tegelt on hea raamat ja karvased sussid ka miskid, mille ma endale võin jätta, onju?

Mul muidugi on juba paar selliseid karvaseid susse. Hetkel näiteks jalas. Aga elu on näidanud, et nad ei kipu kauem kui aasta vastu pidama ja siis oleks mul juba uued ootamas!

Päris jõuludeks läheme mõisa. 
Ausalt, see on üpris hirmus ja arvestades, et enamasti ma ei karda midagi, on minu "veits kardan" üsna suur hirmumärk. 
Sest nad seal meeldivad mulle tõesti ja K tuleb ja Totoro tuleb ja Tütarlapse tädi (kes on kaunis noor naine) põhikorraldab ja tahaksin, et tal endal oleks üleni hea tunne seepärast, kuid ürituse alla läheb nii palju raha ja vaeva ja kui palju mina siis nüüd panustama peaks, et hea oleks, ja AAAAAAAAAAH!
Minu kaasaelamine tähendab ka, et kui küsin endalt, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab, tuleb sisemine vastus: "Ma lähen sealsete inimestega tülli ja K-ga ka tülli ja tahan koju, aga keegi ei vii, ja Totoro saab sealse koera käest (kes on isane ja mu suur lemmik tegelt, ma olen tema fänn) hammustada ja jookseb verest tühjaks, kui loomaarsti juurde ei viida, ja selle kõige juurde püüan ma ikka oma eksämma ja Tütarlapse tädi kuidagi rahustada, sest nad on nii toredad ja püüavad mind aidata, ja PÕRGUVÄRK kui jube!"

Ei, selline asjade käik pole tõenäoline. 
Ok, aeg end rahustada mõtlusega sellest, mis ON tõenäoline. 
Ehk: kõik saab korda. Kui ei tee mina, teeb keegi teine, ja kui mitte keegi ei tee, polnudki nii tähtis asi järelikult. 
Ma võin teha täpselt nii palju, kui ma tahan, ja kui rohkem ei jaksa, siis polegi vaja - keegi ei taha, et ma endal hinge kinni tõmban ja õnnetu olen! Ega nad selleks neid hõimlaste jõulusid korralda!