Muudkui kehast ja vaimust

Kehaline tervis on taas imelik. 
Ei, ma saan aru, et normaalsed inimesed ei ole enda suhtes pooltki nii tähelepanelikud ja ei märkakski. 
Mina märkan. 
Sestsaati, kui koera ära kaotasin (panete tähele kõneviisi, alust ja öeldist? Mitte "koer jooksis ära" ega "koer oli kadunud", võtan ise vastutuse!) on imelik olla olnud. Arvasin, et sain suvekingade ja kerge jakiga väljas konnates külma (alles hiljem panin saapad ja kasuka, kui uuesti õue läksin), aga ei ole üldse siuksest külmasaanu-muret stiilis nohud-köhad-nõrkus. Ei, mul valutab ajuti kõht, pea käib väga kõvasti ringi, koordinatsioon on kohutav. Samas füüsilist jaksu on täitsa ... ma ütleks lausa, et rohkem kui tavaliselt. Vaimset samuti, olen loovkirjutanud nagu miška, täna kirjutasin normi täis enne 11 hommikul. 
Nagu ... wtf???

Nii veider. 
Vahepeal on halb olla. Stiilis "istun arvuti taga ja niutsun omaette". Aga otseselt valutab vahel kõht ja vahel üldse mitte midagi. Isegi ei iivelda otseselt. Lihtsalt "paha on olla". 
Milles see väljendub?
No PAHA TUNNE ON!
Ma ei oska paremini seletada. Ka endale mitte. 
Kas mu vaimne seisund on nii palju parem, et keha vanad piirangud enam ei piira ja sõidan teistest, vähem tuttavatest, rahulikult üle, sest ma ei ole õppinud, kuidas nemad just töötavad?

Samas see, kuidas koordinatsioon ära kaob, on tegelikult mulle esimestest rongijärgsetest aastatest väga tuttav. 

Kolmandast küljest: siis oli mu vaimne seisund ju ka hea?
Sest suur kriis. 
Põhimõtteliselt tagasi mõeldes on täiesti selge: kuni mõtlesin, et kogemata juhtus, väike avarii, nüüd paranen, kuid kohe varsti on korras, nädalate küsimus - mul oli ikka väga rõve. 
Kui siis taipama hakkasin, et suur asi, mitte paari nädalaga paranev, ja ma ise tapsin ennast, see on ikka suur asi, mul hakkas palju parem. Kui kohale jõudis, kuidas paranen aastaid, kui üldse, hakkas väga palju parem.
Võttis maha vaimse sunduse teha rohkem, joosta kiiremini, saada paremaid hindeid, tegeleda rohkem lastega, olla ilusam, targem, toredam.
Minu asi on paraneda ja rahulik olla? Kurat, kui lahe! Ei pea kohe jälle kombes olema ja rühmama asuma, võin täiesti rahulikult võtta ja pidada paranemist oma esmaseks ülesandeks! Kogu elu võiks selline olla, ilma sundusteta!

Mhmh, ma olen üritanud oma elu niisuguseks kujundada. Midagi ei pea. Ainult kui tahan, teen. 

Aga jah. Mul on siis hea, kui on halb. Ja kui ma arvan, et ei ole halb, on PALJU halvem, kui oleks endale tunnistades, et kle, sitt ventikas, nüüd peaks end kokku võtma.
Kriisisituatsioonides ma mobiliseerun. Nt kui Ukrainas on sõda või kaotan koera ära. Või mõlemat korraga. 
Tavaelu on see, millega hästi hakkama ei saa. 

Tegelikult, kui nii võtta, on täiesti loogiline, et keha tunneb end teistmoodi. Sest vaim on ka keha. Me oleme üks.
Muuseas, vbla on see samuti vaimse heaolu märk, et mu igavene empaatia on kaks kraadi lahjem nüüd ja ma lihtsalt ei kipu nii väga kaasa tundma teistele nende hädade pärast? Et ... mu tähelepanu on palju rohkem mul endal, hoolin, et MINUL oleks hea ja ma ei pea endaga isegi võitlema, et omaenda vajadusi märgata. 
Jaah. 
SEEPÄRAST depressioonigeenid sälisid! Mitte seepärast, et rahulolematus olukorraga sunnib otsima paremaid lahendusi. (Ma olin "Evolutsiooniökoloogi päeviku" peale  ka ses osas nördinud, et kui inimesel on depressioon olnud, ta teab väga hästi, et see tapab igsuguse innu paremat otsida. Üldse midagi teha. Saati siis veel teistmoodi teha!) Et rasketel aegadel, kui teistel on halb, on meil hea ja võimekus ellu jääda ja teisigi päästa oluliselt suurem.

Aga muidugi on oluline see, et oleks PÄRIS halb.
Tegelikult vihmasajust ikka ei piisa.