Enesetapmisele tagasivaatav pealelõuna

Nüüd ma tahan vinguda.
Peamiselt sellepärast, et olen kahel päeval järjest kõik ära teinud (kirjutamised, muu on pisiasjad-pisiasjad), muu elu ka enam-vähem ära hallatud, isegi trenni olen vaikselt tegema hakanud, täna on ka kirjutamistest pool tehtud - ja ma olen vihane, õnnetu ning hädas.
Kusjuures kirjutamine ju tegelt MEELDIB mulle. 
Aga päriselt elusana, nii et ma ei mõtle kogu aeg "kasutegurile" ja "kas ma olen selle ära teeninud" jms tundsin end ikkagi kolm tundi civi tagudes. Et kolm tundi, on tähtis - kui ma teen midagi lõdvestavat ja kasutut vähem kui pool tundi, ma pean seda hädavajalikuks puhkuseks. Et end unustada ja hasarti minna, mitte püsida hädavajaduste rahuldamise tasemel, kulub märksa kauem aega. 
Mis tuleb näiteks kirjutamise, une ja koristamise arvelt.
Oh, paha mina, vbla ma ei kirjuta täna normi täis!

Seejärel pesin köögis nõusid ja mõtlesin mornilt - väga mornilt - kuidas see ongi elu. 
Teed seda, mida pead tegema, muidu ei jõua kõiki oma kohustusi täita, ja kui saad natukene tunnet kätte, et on mõnus, unustad hetkeks enda ja tavalise mõistlikkuse, kirjutab kommentaator sulle, kuidas sul peab ikka väga kerge elu olema, kui saad civilit taguda.
Ja siis ma olen halb inimene, kes ei tohiks kunagi lapsi saada, oh vaesed lapsed, sest ma ei suhtu sellesse ellu, mis koosneb kohustustest ja midagi toredat minu energiatasemega elamisse eriti ei mahu, entusiasmi ja innuga. Kestku elu aga kauem, soovib miljon rahvast ja mina olen mingi värd, et loodan surmas puhkust leida. 
Mul ei ole täna eriti halb.
Mul ei ole täna eriti kriis ja pinge ja panen viimase välja.
Mul lihtsalt ei ole eriti hea ja siis ma vihkan kõigest südamest ühiskondlikku üleüldist õnnejoovastust elust ja elamisest. 
Mida mina näen: elu on töö, töö, töö, töö, töö, kriis, töö, kriis, töö, töö, töö, peaks rõõmustama, aga ei jaksa, töö.
Mida kommentaator ütleb: "Enesetapp = elu kõige rumalam otsus."
Ja hunnikus kommentaatoreid ja päriselus tuttavaid inimesi: "Kuidas sa läksid rongi alla ning teiste peale ei mõelnud?!"
Ma ei saa aru, kuidas nad/te aru ei saa, et kui mul juba on kohutavalt kohutavalt kohutavalt halb, EI ole see, et kellegi teisel on pärast võibolla kohutavalt (üks kord, mitte kolm) halb, eriline argument. 
Phmt sama loogika kui inimeselt, kellel on pool keret, käsi, jalg, külg, nägu põlenud, ja ta tahab surra, küsida: "Kuidas sa ei mõtle, et teistel võib seepeale sihuke tunne olla, nagu oleks kogu labakäsi põlenud????"
Nagu ... ahah. Sitt lugu küll. Valu on hirmus asi. 
Aga mul ei ole ega olnud küll kuidagi tunnet, et ma teiste heaolu pärast kohutavalt kohutavalt kohutavalt kannatama pidanuks. Ainus, mida selline küsimus mulle ütles, oli, et inimesed ei saa aru, et mul oli päriselt halb. Nende arust oli nende halb palju tähtsam ja suurem.
Vähemalt mu laste halb ikka, hirmus, miks ma ei mõelnud, et neil hirmus on?! 
Esiteks mõtlesin ma, et nutavad veidi ja pärast on neil parem, kui sellise kipaka emaga, kes kuhugi ei kõlba, aga keegi neid üle ka ei võta, sest no see ema nende hädavajadused katab siiski ära. 
Ja teiseks: jälle, mul on päriselt reaalselt pool keret põlenud. Lastel vbla on pärast käsi põlenud. Ma ei saa aru, mis loogika on seal, et minu valu on ebaoluline, kannata, et teistel valus ei oleks.
Kui valu ei ole oluline, pole ju ka põhjust teisi sellest säästa? Kui valu ON oluline, on minu valu ka ju oluline?
Grrrr ...
kusjuures oleks siis üks või kaks inimest sel seisukohal olnud. 
Eip, see oli massiline. Mitu päriselt sõpra-sõpra lõpetasid mu sõbrad olemise, sest ma nii isekas olin.
Miks ma teistele ei mõelnud, kuidas ma võisin ....

AAAAAAAAAAAAAAHHHH!
Inimesed!