Ei jaksa

Nõme on olla.
Nii et kindlasti on saabunud hetk postitada - tegevuste seast, mis mu elus pidevalt ette tulevad, on võrgupäevikusse kirjutamine üks kõige lõõgastavamaid ja lihtsamaid. 
Kuigi ka see ei ole enam täiesti vabakäigul tehtav. Olen lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Eile oli moment, kus tuvastasin, et mul on pissihäda ja mõtlesin täitsa tõsiselt, et olen liiga väsinud, et kempsu minna. Alles mõte, et ainus alternatiiv on püksi pissida, veenis mind WC-d külastama. 
Siis sain aru, et ma ei ole mitte lihtsalt veel väsinum kui tavaliselt, vaid SITAKS väsinud. 

Ja ikka ma teen asju. 
Sest elama ju peab. 
Võtan ette kõige vähem vastiku tegevuse ja teen selle ära. Kuigi vahel ka lihtsalt pakilise. 
Siis laon arvutis tund aega kaarte. Solitaire on veel lõõgastavam kui võrgupäevikusse kirjutamine. Eriti kuna mul on valitud režiim "võidetav" ja seega viitsin oma pasjanside kallal nokitseda, mitte ei mõtle, et nahh, see on nagunii võimatu, ja jätan pooleli.
Kuigi ka "võidetava" mänurežiimiga on mingi jama: vahel tuleb mulle ette mäng, kus ma ei saa mitte ühtegi kaarti liigutada. Mitte. Ühtegi. See ei saa võidetav olla.
Nii et kuskil on midagi valesti - aga mulle annab see lihtsalt vabaduse liiga palju vaeva nõudvad mängud pooleli jätta. 

Huvitav, et minu jaoks ongi ette võetavad asjad peamiselt tasemel "alustan uut solitaire'i". See ei ole ju alati nii olnud? Ka PR ma käisin lausa välismaal, larpidest rääkimata, mõnel konsertil ja kirjandusüritusel, viisin lapsed välja sööma - ning nüüd on nädalavahetusel rollimängijate kokkutulek, mul on raha makstud, lapsega loomadehoiust räägitud, transport olemas phmt uksest ukseni - ja ma väsin ära juba kokkutulekule MÕTLEMISESTKI. 

Miks ma varem jaksasin ja nüüd ei jaksa persetki? 
Kuidas ma varem jaksasin?!
Aga samas - ma olen vastuse siinsamas võrgupäevikus ka ära toonud, viimati mingis päris hiljutises postituses: kui on vaja, ma teen.
Muide, selle kokkutulekuga läheb ka samamoodi: ma otsusta(si)n, et ma ei plaani midagi ette peale selle, et kui tahan, lähen magama. Lihtsalt astun kokkulepitud ajal uksest välja ja edasi ... vaatab. 
Aga inimesed elavad nii, et nad teevad asju? Kusjuures veel nii, et tehakse mingeid asju, et mitte teha mingeid teisi asju, nö. mõtete kõrvaleviimine? Mingi ... käiakse trennis, mitte ei tehta omaette kodus mõned harjutused, käiakse teatris, välismaal puhkamas - mis krdi PUHKUS see on??? - üritustel mitte selleks, et kasu saada inimestega suhtlemisest, neil meeles püsida, vaid niisama, sest tore? Mida põrgut?!
...

Ma nagu ... olen ka ju asju teinud? Tegelt.
Miks isegi tegemisele mõtlemine ahastama ajab siis?
Ka väikeste asjade tegemine. Ma viisin kolm paari kuivama pandud sokke sahtlisse. 
Isver kui raske töö. Ja ma ei saa selle eest mingit medalit, keegi ei kiida isegi. Miks elu nii kuramuse RASKE peab olema?!
Ma magan 12 tundi öösel. Pluss paar tundi päeval. Kas see ongi kevadväsimus või ma olen jälle midagi ekstra saanud selle eest, et ei taipa õigel ajal aega maha võtta ja puhata?

Ma tahaks, et mind nunnutataks, kiidetaks, patsutataks, söödetaks ja rahastataks ning ma ise ei peaks mitte midagi tegema. (Ei, see EI OLE vihje inimesele, kes on mind vist lausa paar aastat kogu aeg oluliselt toetanud, ta on mega ja kui mul VIIMAKS mõni raamat peaks välja tulema, saada mailile oma telefoninumber ja sobiv pakiautomaat, ma loen su õiguse autorieksemplarile ESIMESEKS, isegi suuremaks kui mul endal.) Ja üldse ja üldse.
Selle asemel pesin puhtaks köögipõranda JA vannitoapõranda (sest ma ajasin kempsuharja ümber ning mul on kempsuharja hoidikus kempsupuhastusvedelik ju juba sees, nagu targad soovitasid, nii et see voolas põrandale laiali), käisin koeraga poes, tegin putru ja avastasin, et "lugemise väljakutse" grupis oli keegi lugenud minu soovitatud "Viimast ükssarvikut" ja talle ei meeldinud eriti.
Mida kuradit. Mis inimene peab olema, et mitte seda raamatut armastada?!?!

Inimesed ... inimesed!!!!! Miks inimesed inimesed on?!?!?!