Aga lihtsalt juhtus nii, et panin FB-sse üles sita-meeleolu-lohutage-mind-üleskutsepostituse ja üks üsna võõras (ta on mu fb sõber juba aastaid, kunagi, kui kirjandusauhinna sain ja kulturnikud sõbrasoove saatsid, võtsin vastu) mees kirjutas midagi stiilis "mul oli endal just raske aeg, kurda, kui soovi on" ja ma innukalt asusin kurtma. Ainult et kuskil seitsmes lause temalt oli "oh, nii raju flirt!" (kuigi mina omateada mitte midagi servapidigi flirtivat öelnud polnud) ja siis tuli, et ta on minusse peaaegu armunud ja et ta hüppab elevusest mööda tuba ringi - ja ma olen õudusest tumm.
Selliseid asju juhtub alailma. No aastas kord ikka umbes. Jumala võõrad mehed liginevad kirjalikult täiesti armsalt ja süütult - ja siis hakkavad külge lööma. Ning solvuvad, kui ma nendega välja ei taha minna.
Seekordne ei kutsunud välja ja vabandas hommikul "puhangu" pärast, aga jube oli ikkagi.
Mu halb tuju läks veel halvemaks ja kuigi hommikul ütles kirjastaja, et talle meeldib mu raamat, kuigi see ei ole tal veel läbi (jessssss!), ja annab Kulkasse taotluse sisse (jesssssx2), ma ei ole päriselt helges meeleolus ikkagi.
Sest on nii masendav, kui väga mulle ei meeldi need kiired ja kirglikud armusuhte-sõlmimise-rituaalid, mis teoreetiliselt ju VÕIKSID mulle meeldida. Kirglik ja aus nagu ma olen.
Aga ei, demiseksuaalsuse eest ei ole pääsu.
Aga ei, demiseksuaalsuse eest ei ole pääsu.
Igasugune vihje armuasjadele enne paari kuud tutvust on kohutav.
Kui ma ei ole just "teeme lapse, ma tahan last, palun, beebi!"-rea peal ja valmis iseennast vägistama.
Kui ma ei ole just "teeme lapse, ma tahan last, palun, beebi!"-rea peal ja valmis iseennast vägistama.
Enam ei ole.
Hmm. Mul on päris hea meel ikka selle üle, et Raulile meeldib mu raamat.
Sest - noh - maitea. Kui talle ka ei meeldiks, kellele siis veel?!
Mulle endale?
Ok, mulle ka =)
Rõõmustaksin ilmselt veel rohkem, kui ma ei oleks unes mingit jama näinud.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meeleolu sõltub ikka VÄGA sellest, mida ma unes näen. Hea öö järel on kõik parem, halva (nagu tänane - ma õudusunesid ei näe enam üldse, aga selliseid kehvakese tundega küll) järel ma ei suuda õieti päriselu-head ka sisse võtta.
Kuigi noh - ilmselt on päriselu mu sitale enesetundele samuti mõjuriks, sest hirmsale flirtijale lisaks soolasin eile ka toidu üle ja seegi häiris mind märkimisväärselt. Midagi ma ka ei oska, ei kirjutada, ei süüa teha ... Jaa, saan aru, olen inimene ja iga inimene teeb vahel vigu, jadda-jadda, MA TEAN.
Sest - noh - maitea. Kui talle ka ei meeldiks, kellele siis veel?!
Mulle endale?
Ok, mulle ka =)
Rõõmustaksin ilmselt veel rohkem, kui ma ei oleks unes mingit jama näinud.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meeleolu sõltub ikka VÄGA sellest, mida ma unes näen. Hea öö järel on kõik parem, halva (nagu tänane - ma õudusunesid ei näe enam üldse, aga selliseid kehvakese tundega küll) järel ma ei suuda õieti päriselu-head ka sisse võtta.
Kuigi noh - ilmselt on päriselu mu sitale enesetundele samuti mõjuriks, sest hirmsale flirtijale lisaks soolasin eile ka toidu üle ja seegi häiris mind märkimisväärselt. Midagi ma ka ei oska, ei kirjutada, ei süüa teha ... Jaa, saan aru, olen inimene ja iga inimene teeb vahel vigu, jadda-jadda, MA TEAN.
Tunne oli ikkagi kehv. Aga iga minutiga rõõmustan selle üle, et Raulile meeldib, rohkem.
Sest mu idenditeet, noh.
Ma ikka tahan kirjanik olla, sest kui ma kirjanik ei ole, mis ma siis olen? Eeee ... blogija?
Olgem ausad, blogija ei ole identideet. Blogitakse ikkagi millestki; sellest, mida ja kuidas inimene teeb ja kes ta on. Ehk siis ma oleksin kirjanik olemata Hästi Imelik Inimene, kes üritab elus kuidagi hakkama saada?
Nojah, see ma loomulikult olen ka. Aga kirjanik olemata oleks "elus kuidagi hakkama saamine" nõrgem. Poleks nagu kuhugi risti teha, et näe, vähemalt see on saavutatud.
Ok, lapsed ka. Lapsed on sitaks oivalised. Olen Ema.
Teate, et ma ei pidanud kaht suurt last üldse Ema olemise teemaks? Emal on kas koolieelikust laps(i) või vähemalt neli suurt, alla selle pole teema? Ah, ma olen sellest korra vist kirjutanud ka.
Et Poeglapse koolimured ja see, kui palju ma pingutasin, et neid lahendada, tekitasid tunde, et tegelt on suure lapse ema olemine ka Ema olemise teema.
Ma ikka tahan kirjanik olla, sest kui ma kirjanik ei ole, mis ma siis olen? Eeee ... blogija?
Olgem ausad, blogija ei ole identideet. Blogitakse ikkagi millestki; sellest, mida ja kuidas inimene teeb ja kes ta on. Ehk siis ma oleksin kirjanik olemata Hästi Imelik Inimene, kes üritab elus kuidagi hakkama saada?
Nojah, see ma loomulikult olen ka. Aga kirjanik olemata oleks "elus kuidagi hakkama saamine" nõrgem. Poleks nagu kuhugi risti teha, et näe, vähemalt see on saavutatud.
Ok, lapsed ka. Lapsed on sitaks oivalised. Olen Ema.
Teate, et ma ei pidanud kaht suurt last üldse Ema olemise teemaks? Emal on kas koolieelikust laps(i) või vähemalt neli suurt, alla selle pole teema? Ah, ma olen sellest korra vist kirjutanud ka.
Et Poeglapse koolimured ja see, kui palju ma pingutasin, et neid lahendada, tekitasid tunde, et tegelt on suure lapse ema olemine ka Ema olemise teema.
Aga ikkagi on tore kirjanik olla.
Vähemalt seegi, noh =) Demiseksuaal, ATH, autist, ema, enesetapja, lemmikloomapidaja, Algernoni toimetuse koosseisus, töövõimetu puudega kirjanik.
Vähemalt seegi, noh =) Demiseksuaal, ATH, autist, ema, enesetapja, lemmikloomapidaja, Algernoni toimetuse koosseisus, töövõimetu puudega kirjanik.
Tegelt, üks asi on veel: ma olen kõige kartmatum inimene, keda ma tunnen - ja ma tunnen päris vapraid ja kartmatuid inimesi =) Aga mõtlesin sellele kõnele, mille Miku matustel pidasin, ja krt - see ikka oli :) On, mille üle uhke olla =)
VastaKustutaselle flirdijuhtumi puhul eriti nukker, sest tundub, et see võinuks teoreetiliselt olla just see demiseksuaalne variant - suheldakse tükk aega niisama ja siis läheb ka seksuaalselt susisema.
VastaKustutaMa sain aru, et enne mitu aastat oli väga pealiskaudne fb-suhtlus, aga põmst, maitea, teisel-neljandal-seitsmendal sisukama suhtluse päeval arvas too tuttav tavapäraselt, et näh, lähebki asjaks, milleks naised ikka olemas on.
KustutaMe ei ole üldse suhelnud. 0 sõnumit. Lihtsalt näeme vastastikku üksteise postitusi (vahel).Suhtluspäev oli esimene. Esimene TUND ka.
Kustutavlba oli siis tema poolt see, et loeb postitusi ja selle põhjal tundub, et juba tunneb inimest.
KustutaMulle tundub, et selles sinu demiseksuaalsuses on (vähemalt selle postituse kirjelduste põhjal) palju ka lihtsalt munasarjadega mõtlemist. Seda va vulgaaretoloogiat, et emased on valivad ja isased otsivad võimalust oma seeme võimalikult kiiresti ära külvata. Sa oled ennegi rääkinud, kuidas sa oled hormoonide ori, võibolla siis ka selles. Aga võibolla on hormoonsel tasandil nii, et sinu organism vajab oksütotsiini, enne kui on nõus endorfiine tootma? Oksütotsiini toodab su organism vist suhteliselt hästi, sest ma olen aru saanud, et tited tekitavad sinus head enesetunnet. Ma siin praegu spekuleerin lihtsalt, mulle nimelt meeldib spekuleerida ja ma ei arva, et kõik, mida ma ütlen on (või peaks olema) absoluutne tõde.
VastaKustutaAga teine asi, mida ma siin näen, on see, et sa ei taha lubada teistele inimestele agentsust: lubada neile nende oma tundeid ja õigust neid väljendada. Ehk siis mulle jääb mulje, et sa tahad saada teistelt tundeid ainult (või vähemalt peamiselt) vastusena enda tunnetele, kusjuures tunded, mis ei ole sinu tunnetega kooskõlas, tekitavad sinus tugevaid negatiivseid emotsioone. Kui mees sulle külge lööb, olgu esimesel või sajandal kohtumisel, ja eitava vastuse peale solvub, siis peaks see ju olema tema probleem? Sellisest meestepoolsest käitumisest traumeeritud olemine, eriti ilusa naisena, tundub mulle... kuidagi väga üle võlli. Sest mehed mõtlevad ju munadega (vt eelmine lõik). Mulle üldiselt piisab sellest, kui mees oskab eitava vastuse vastu võtta suurema solvumise ja suhtlemise katkestamiseta. Siis ei ole välistatud ka suhete arenemine kaugemale kunagi hiljem. Sest ma olen ka naissoost ja mõtlen kohati munasarjadega, st vajan veidi aega võimaliku partneriga tutvumiseks, aga mul ei sisalda see protsess jälestusreaktsiooni minu ootustele mittevastava käitumise puhul.
Mulle tundub, et võibolla on võti selles ootustele mittevastamises. Ja mitte ainult meessuhetes, vaid ka laiemalt, maailma mittevastamises sinu ootustele. Mis on väga kirjanduslikud või idealistlikud, st mitte kuigi hästi vastavuses reaalse maailma ja selle toimimisviisidega. Mulle meenutas sinu probleeme (katkiminekut sellest, et maailm ja inimesed ei ole sellised, nagu sa tahaksid, et nad oleks) ka Marca üks viimastest postitustest (https://marcamaa.blogspot.com/2024/02/olgem-sobralikud.html), eriti kirjeldus õpetaja ootusest, mismoodi üks raamat peaks mõjuma: „lugeja oli vahepeal sunnitud raamatu käest panema, et hullunult naerda ning raamatu lõppedes oli ta suisa nutma puhkenud”. Selline ülevõlli kirjanduslik raamatulugemise-kirjeldus siis, millele inimeste lugemiselamused ei vasta isegi sel juhul, kui neile raamat meeldib. Marca kirjutab seal ka, et teiste laste arvates oli tegemist utreerimisega, mis oli kirjutatud õpetajale meeldimiseks. Aga kogu sellest postitusest jäi mulle mulje, et see õpetaja võib olla sinusarnane inimene, st tugevate tunnete ja tugeva meeldimisvajadusega inimene, kelles teistsugused inimesed ja mõtteviisid tekitavad tugevaid negatiivseid tundeid.
Mulle ei meeldi, kui munadega mõeldakse.
KustutaMõtlemiseks on teised organid.
Ja kahtlemata on mul probleem sellega, et maailm ja inimesed ei ole sellised, nagu nad minu meelest võiksid olla. Aga ma arvan, see on tegelt kõigil, tahetakse sellist maailma, nagu enda meelest maailm on - lihtsalt enamiku inimeste ootustele maailm ja inimesed vastavad. Ja minu probleem ei ole TEGELIKULT otseselt selles, et maailm ei vasta mu ootustele, vaid et ma arvan, et ma olen normaalne inimene, maailm on minusugstele ehitatud, ja siis proovin kõik "loogilised võimalused" järgi. Sest noh - kõigile sobib, mulle peab ju siis ka sobima?
Ma olen kõike teinud. Suhtlusportaalid? Üheöösuhted? Üritamine mehega, kes on viisakas ja tore ja tahab mu välja sööma ja kinno viia? Ise meeste välja kutsumine ja nende eine kinnimaksmine? Ma olen teinud ja korduvalt, sest kõigile ju meeldib, mulle peab ka meeldima.
Ei. Meeldi.
Ok, ma ei kutsunud välja uusi mehi, vaid neid, kes tegelt ka meeldisid, ja ehmatasin neid seepeale lapseküsimisega, aga ma vähemalt kutsusin, onjo =P
Ma saan sinu kommentaarides pidevalt "ma ei usu sind, mul on teine tõlgendus" ja olen sellest häiritud.
Nagu ... kui sa ei usu, miks sa loed üldse? Et õpetada ja targem olla?
Aa, ja see, mida ma tunnen, ei ole solvumine, see on vastikus. Mul ei ole midagi isiklikult selle vastu, et näe, veel üks minu pihta munadega mõtlev mees. Mul on lihtsalt jäle, et munadega mõtlevad mehed olemas on. Ja see ei ole mõistuslik jälestus, see on tundepinnalt. Ma jälestan tundega ja samamoodi jälestan mehi, kellega OLEN maganud (mu enda valik) ja takkajärgi on selgunud, et eip, nemad mu mõtte- ja hingekaaslased KÜLL ei ole.
KustutaBrr.
BRRRR!
Ei taha agentsust lubada ... ma tunnen, mida ma tunnen. Minu tunded ei ole mõistusega ümbermõeldavad. Kuigi sa käid pidevalt peale, et peavad olema. Minu mõistus ja tunded on väga lahus.
Oh, tegin praegu üldistuse =)
KustutaKui ma ütlen millegi kohta, et see mulle ei sobi, ma olen väga tõenäoliselt asja ära proovinud (ja mitu korda) ning tõdenud, et see ei sobi mulle. Ja kui ma väidan, et miski sobib mulle ja teeb mu õnnelikuks (khm, beebid ja omaenda laps nt) ma ka olen väga tõenäoliselt ära proovinud ja minus kõneleb kogemus.
Ma lambist ei kipu väitma, et olen nii- või naasugune.
Ma räägin kogemuste pealt.
Ei, ma ei taha sind õpetada. Ütlesin ju kohe alustuseks, et tulin siia erinevate võimaluste üle spekuleerima. Ei ole seda, et ma „ei usu sind”. Lihtsalt ma ei saa sinust aru, sest ma ise olen teistmoodi tehtud. Ja see, et sa oled nii teistsugune, on nii põnev (mis on vastus küsimusele, miks ma sind loen). Sellised põnevused teevad mind õnnelikuks! (Kuigi ma kahtlustan, et see ei ole viis, kuidas sa tahaksid inimesi õnnelikuks teha.) Tahaksin elevusest värisedes kohe sügavamalt urgitseda, et kuidas...
KustutaNäiteks see, et sa ütled, et sul on mõistus ja tunded lahus. Kas see tähendab seda, et su mõistus ei kiida heaks kõiki su tundeid? Või pigem seda, et tunded lähevad ees ja mõistus sörgib kusagil sabas? Ja miks see nii jäle on, et munadega mõtlevad mehed on olemas? See on ju sageli samasugune mõistuse ja tunnete lahusolek... Muidugi ei ole see mõnikord meeldiv, paljud asjad siin maailmas ei ole meeldivad (mulle näiteks ei meeldi miinuskraadid), aga minu maailmas on see umbes samas suurusjärgus ebameeldivus nagu vihm. Tugev kehaline jälestusreaktsioon selle peale kõlab natuke nagu PTSD (ei, sa ei pea sellest rääkima, kui ei taha).
Ja siis see „tahetakse sellist maailma, nagu enda meelest maailm on”. Ee... minul on pigem nii, et enda kujutlus maailmast kujundatakse selle järgi, kuidas maailm end mulle näitab. Minu maailmale suunatud tahtmine on peamiselt tahtmine teada, kuidas maailmas on. Ja pidevalt käib maailmapildi ümbervaatamine: kui saabub mingi oluline info, mis ei ole minu maailmapildiga kooskõlas, siis kohendan ma pigem oma maailmapilti. Ja eks minagi kipun arvama, et küllap on kõigil nii. Mis on ilmselt ekslik, sest idealistide ja materialistide (st kumb on enne, kas idee või mateeria) vaidlused on filosoofias käinud vähemalt antiikajast peale. Millest võiks järeldada, et maailmas on alati olnud nii neid, kelle primaarne maailm on mõtetes (ja füüsiline reaalsus võiks ehk sellele vähemalt mingil määral vastata), kui ka neid, kelle primaarne maailm on füüsiline maailm, mille põhjal kujuneb maailm nende mõtetes.
Hästi vastatud =)
KustutaMinu kogemus: ma alustasin maailma õppimist teiste käest infot korjates ja raamatuid lugedes. Ma enam ise ka ei usu, kuidas ma lugesin raamatu, vahel kaks päevas. Aga mu huvi oli selgelt elu õppimine (ja seepärast ma nüüd olen väga kriitiline raamatute suhtes, mida loen - kui nendes sisalduv info läheb vastuollu minu kogetud teadmistega, ma otseselt solvun raamatu peale ja muidugi ei loe seda) ja ma olen väga palju teid läbi käinud - lisaks tohutule annusele ilukirjandusele igast astroloogia, naised veenuselt, mehed marsilt ja "kõik on võimalik!" (ära eita midagi, KÕIK võib olla!), jung ja tarbepsühholoogia aastani 2000, arhetüübid ja sünnikaardid, et meie soolebakterid määravad me emotsionaalse tasakaalu, veregrupidieedid .... VÄGA palju jama.
Mul ei õnnestunud endas arendada usklikkust ühegi suure religiooni vaimus ja Freud tundus nii naeruväärne, et isegi eluõppimise voos ma ei suutnud peenisekadedust ja elektra kopmleksi oma maailmapilti integreerida.
Aga koos Rongiallaminekuga tuli ka tõdemus, et rahva poolt usutud tõed minu puhul ei tööta. Sest miks ma arvasin, et mul ei ole depressiooni ja ei otsinud psühhiaatriabi? Sest ma ei käitunud nagu depressiivik peaks käituma. Kõige tegemata jätmise ja voodis lebamise asemel ma tegin ja tegin ja tegin asju, meeletult palju ja üha rohkem üritades. Ma käisin iga päev jooksmas, ei söönud enam suhkrut ega valget jahu, tegin poole kohaga tööd, käisin kõrgkoolis ja olin kahe lapse üksikema, kellele elatist ei makstud. Ma tegin ja ma tegin ja ma tegin.
Depressioon ju ei käi sedasi? Kõik teavad, et depressiivik ei tee midagi, sest ta ei hooli millestki - aga mina hoolisin, nii et veri taga. Nii paljust, nii paljudest, hoolisin nii, et nutsin.
Nojah.
Koos selle avastusega, et kõik, mis ma depressioonist teadsin, on vale, rahvateadmised ei kanna, hakkasin elu UUESTI õppima. Kogemuste pealt. Mida mina konkreetselt kogen ja tajun. Kuidas ma kogen ja tajun. Ja olen avastanud, et enamik asju, mis inimteadvuse ja inimpsühholoogia kohta arvatakse on jama.
PIINLIK jama.
Aga on mõned alus-usud, millest ma hästi üle ei saa. Need on minusse sügavalt juurdunud ajast, kui ma raamatutest elu õppisin. Ma lähen ise katki, kui jälle tõden, et inimesed on teistsugused, aga ümber õpitud ei saa.
Minu usud:
1) inimesed on ilusad ja head
2) kõik inimesed on targad, lihtsalt nende tarkused on tekkinud erinevate kogemuste pealt
Ja ma ei suuda omandada, et inimesed on nõmedad. Muuhulgas ma tegelikult pean nõmeduseks ka inimeste jagamist meesteks ja naisteks, ühed on ühesugused, teised teistsugused. Kammaan, ühe soo sees on palju enam erinevusi kui kahe soo vahel!
See on fakt, mitte minu eelarvamus.
Ma usun, sa tegelt tead seda.
"Mehed" ei "mõtle munadega". "Naised" ei mõtle "munasarjadega". Me oleme erinevad. Mitte "mehed" ja "naised", vaid "inimesed".
Muuseas, inimesi on VÄGA erinevaid.
Kõik ei taha isegi armastatud olla =P
Ok - sellest ma ei tagane, et KÕIK teevad oma parima. Lihtsalt mis on parim, on inimeste jaoks väga erinev :D
Aga munadega mõtlemine ei ole "mõistus ja tunded lahus". See on just täielik ühendumine, inimene ei saa ise ka aru, et teda juhib mitte teadlik otsus, vaid ... noh, sugutung.
Mina pean silmas, et ma võin ju mõelda positiivselt, aga kui mul on rõve olla, ei tee see mitte olemist paremaks, vaid mul on lisarõve seepärast, et näe, mõtlen küll positiivselt, aga seegi ei aita. "Lahus" kui "väga vähe üksteist mõjutavad nähtused."
Seksuaalromantiliselt nt: kui ma mõistusega leian, et kena mees, viljakas ka, hea südamega ja minusse jube armunud, hoia kinni!, siis tunded ütlevad "aaaaga ta kurdab, et naine kodus ei taha koristada, tal vist ei ole kodutunnet üldse, ta ei taha, et kodus oleks ilus ja mõnus, appi!"
KustutaJa mul on: "NII LOLL! VÄKK! Miks ma temaga magasin?! VÄÄÄKKKKKKKKKKKKKKK!!!"
Et tal on naine? Sry, SEE mind ei seganud üldse. Seda ma teadsin enne ka ja mul oli sügavalt pohh. Aga kui ta ilmutas emotsionaalset ebaintelligentsust, kui samas oli juba seksuaal-romatilisel pinnal, on tulemus eip, mitte mingil juhl, mul on raske isegi viisakalt hüvasti jätta, tahaks ghostida.
Sõprade osas ma olen PALJU sallivam. Nende väikesi omapärasid ma ei võta vigadena, vaid "igaüks on omamoodi". Aga kui ma olen parimat lootes lubanud kedagi oma maailma võõra mehena, ta peab olema täiuslik - või ta on jäle. Ja nii on.
Enne sõbraks saada oleks ka talle palju turvalisem, sest sõpru ma omapärade tõttu küll kraanist veega alla ei lase :D
Aga ÜLDISELT ei saa ma üldse aru, millest notsu varem rääkis, oletades, et see filrtijamees võinuks mulle peale minna, kui ta kannatlikum olnuks. Sest keegi ei saaks mulle paari kuuga armsamaks kui K. Dohh. Mida aeg edasi, seda rohkem ta on oletataval uuel tutvusel eest ära läinud ju :D
Ok, nii pikk kommentaar, et ühte tekstikasti ei mahtunud ära. Aitab küll.
ma lähtusin postituse sõnadest "FB sõber juba aastaid". Mis teoreetiliselt võib tähendada, et ta on aastaid iga su sõna lugenud ja omast arust juba päris tuttav.
KustutaNo minule on ta jumala võõras.
Kustuta"Muuhulgas ma tegelikult pean nõmeduseks ka inimeste jagamist meesteks ja naisteks, ühed on ühesugused, teised teistsugused.
VastaKustuta...
Mitte "mehed" ja "naised", vaid "inimesed"."
Ahh, lõpuks ometi, ma ei olegi ses arvamuses üksi!
"Ühe soo sees on palju enam erinevusi kui kahe soo vahel!"
Puhas kuld! Selle ma võtan oma sõnavarasse.
=)
KustutaSellega saab ainult nõus olla.
KustutaSamas, rangelt soopõhiste jaotustega inimmassi on nii palju, et nende lollidele ja kahjurlikele ootustele v otsustele vastuhakkamine on kyllalti aega, jõudu ja teinekord ka raha nõudev. Igasugu näiteid oleks tuua hunnikute kaupa. Ma saan väga varsti 50 ja olen sellega tegelnud põmst terve elu. Mida kõike see mulle maksma ka ei läinud, on see seda väärt olnud, kyll aga mitte, hehe, noorusaastad, kus sai tänu "kasvatusele" väga õnnetu oldud teemadel "ma nii pyydsin, aga ikka ei meeldind neile, ja miks nad ometi nii kurjad olid", selle asemel, et kohe oma võimaluste, tglt kyll nende puudumise, parandamisele keskenduda. Seda mulle pole paraku mitte keegi õpetanud, otse vastupidi. Sellest sõnnikust ei olnud kasu mulle ei naise ega inimesena. Aga kuuldavasti range soorolli viljelemisest enamus inimesi välja ei kasva, isegi, kui see neile selgelt halb ja kahjulik on. Sest nii on lihtsam!
KustutaJa mina imestan: kuidas see lihtsam on? See on hunnik piiranguid, mida pole üldse vaja ju, otsuseid "meestele meeldib" teemal ja siis selgub, et sellele konkreetsele mehele, kellele meeldida üritad, üldse ei meeldi ja ampfm, mis pagan!?
KustutaMu arust on kõige lihtsam nii, nagu mu sisetunne ütleb. Ma ei saa toimida, kui ma pean iseendaga vastuolus olema. See lõhub ju ära, kuda see kooshoidmine ja parandamine lihtsam on?!
Kustutama arvan, et see "lihtsam" oli sarkastiliselt mõeldud ja selle kohta, kuidas teisi inimesi nähakse, õigemini ei nähta - "ma juba tean, kuidas mehed ja naised on, mul pole enam vaja rohkem teistesse süveneda".
Kustuta