Hetke parim mina

Ma
olen
nii
väsinud.

Ja mu ranne on pekkis - kahtlustan karpaaltunnelisündroomi - nii imelikul põhjusel, et mul (MUL!) on kõhklusi, kas seda avaldada.
Ja mu jalad on ära hõõrutud - jälle. 
Ja ma ei jaksa midagi teha.
Ja ma ei jaksa midagi mõelda. 
K tuli külla, jäi minust õue sigaretti lõpetama ja 20 min hiljem pole ikka veel sisse tulnud. Olen juba VÄGA sügavalt segaduses, mis pagan teda kinni peab, ent ühtegi mõtet, miks nii on, pähe ei tule.

Pool tundi ... krt, ma lähen vaatama. 

***

Ta käis rehve vahetamas. Ma arvasin, et ta tuli meile peale rehvivahetust, aga ta tuli toitu ära tooma, kempsus käima ja suitsu tegema, siis läks rehve vahetama ja seejärel tuli taas tagasi. Kena pärastlõuna ja õhtu, välja arvatud, et ma olen nii krdi väsinud, ei kontrolli ennast eriti ja me läksime raksu.
Seekord siiski üsna sõbralikult.
Ehk K-le tegelt ei meeldi, kui tema peale karjutakse. Mulle jälle ei meeldi, kui mulle vastu vaieldakse ja siis kinnitatakse, et ega ma ei vaidle ju, ma lihtsalt ratsionaliseerin. Mispeale mina hakkasin karjuma ja K läks pingesse ja hakkas eriti intensiivselt seletama, kuidas ta tegelt ei vaidle ja ma peaksin käituma nagu normaalne inimene.
Aga vajusime sama hooga jälle rahulikuks, mina enam ei karjunud ja tema ei ratsionaliseerinud =) Sest tegelt me ikka hindame üksteist. Või täpsem olles: ta ütles midagi, kust ma lugesin välja, et ta tegelt ei taha, et mul halb oleks, ta lihtsalt ei oska paremini, sulasin pehmeks, käitusin leebemalt, mispeale tema läks ka kohe leebeks.
Järgnes teineteisemõist ja õnn õuel.  

See-eest hakkas mul teile kirjutamise vahele jäänud 6 tunni jooksul ka teine ranne valutama. Täpselt samamoodi vasem, kui parem algusess: kõik on kombes ja korraga mingi liigutus, mingi natuke ebatavaline kalle, ja nii valus, et karjun (vaikselt, aga siiski).
Parem alustas umbes kuu aja eest. 
Oh. Jah. 
Üsna kindel, et mu üleüldise kurnatuse tagajärg on, et kehas hakkavad mingid kohad järele andma. Sest vasemal käel pole küll mingit asja haigeks jääda. Vbla on mu usk, et parema randme valu ja sõrmede suremise põhjus on see imelik põhjus, täiega ekslik. 
Võiks teha karpaaltunneli sündroomi puhul soovitatavaid harjutusi, kuid ma olen NII KURADI VÄSINUD, et mõte veel millekski kohustatud olla ajab iiveldama. Võibolla mõne päeva pärast suudan end sundida - aga esialgne plaan on kannatada arstiajani, pohh proaktiivsed iseravivõtted. Määrin spordisalvi peale, seon elastiksidemega kinni ja lepin sellega, et Osasid Asju Ei Saa Teha. 
Sest ma ei jaksa praegu tubli olla. 

Nii
väsinud.

Tegelt vbla nii väsinud, et kirjutan postituse homme lõpuni. 
Aga vbla avaldan ikka kohe ära. 
Põhjus, miks ma üldse kirjutama hakkasin, on, et tahtsin linki panna.Siit näeb, kui keegi tahab vaadata, kuidas ma ekspressiivselt nägu väänan ja intervjueeritud olen.

On päris naljakas, kuidas ma olen mitteverbaalse käitumise nii hästi ära õppinud, et väljendan end nagu multikategelane: hästi intensiivselt iga emotsiooni rõhutades. Peamiselt naljakas just seepärast, et ma enam isegi ei mõtle, et nii, nüüd katan suu mõlema käega kinni ja ajan silmad punni,et nad ikka näeksid mu jahmatust. See tuleb üsna naturaalselt, väga väikese sisemise tõukega - aga OLI aeg, kui ma teadlikult õppisin ennast sedasi väljendama, et inimesed aru saaksid. Nüüd vaatasin seda videot ja muigasin omaette. 
Noojah, võib peaaegu mõista inimesi, kes midagi ei tea, aga arvavad kohtumisel jäänud muljete põhjal, et olen ekstravertne seltskonnainimene. 
See-eest käte mudimine ehk vaikne stimmimine ei olnud teadlik. See tuli küll kogemata. 

Kujuta nüüd ette mingit lõpetust. Mina ei jaksa lõpetada, mul ei tule midagi pähe.