Kirjanikutamas

Ma olen loobunud lootmast, et saabub aeg, mil ma saan suureks ja hakkan selles või teises asjas teistsuguseks. 
Seda selgelt ei juhtu. 
Ma jään alati südamesse võtma inimeste, kes mulle isegi üldse ei meeldi, seisukohti, kui mina mingil täiesti arusaamatul põhjusel neile meeldin.
Kummaline sisemine loogika. 
Mitte meeldida inimestele, kes mulle vastikud on, on imeline. See on parem tunne kui meeldiva inimese kompliment. "Talle ei meeldi, mida ma teen? Järelikult teen midagi õigesti!"
Meeldivale inimesele meeldida on tore. Meie, ühtekad, jee. 
Meeldivale inimesele mitte meeldida on ebameeldiv (kuigi asja parandab, kui ta mind mõistab). Lausa valus vahel.
Aga ebameeldivale inimesele meeldida on väga ebameeldiv. Vastik. Kusjuures seda tuleb mu elus üsna palju ette, sest kui inimene on mulle ürgtasemel vastik, ma ei pea teda eriti inimesekski, ma ei vaidle temaga, ma ei seleta talle midagi, ma lasen tal arvata, nagu ta arvab. Vaikin, naeratan, noogutan - ja kui inimene on piisavalt nürimeelne, nagu sedasorti inimesed sageli on, nad arvavad, et kuna ma nendega ei vaidle, nad meeldivad mulle. Et meie vahel valitseb vastastikkune sümpaatia - kuigi minu ainus eesmärk nendega seoses on mitte suhelda, püsida äärmiselt pealiskaudsel pinnal ja vbla teha natuke rõõmu. 
Sest noh. Maailmasse rõõmu tuua on mu arust maailma parandamine ürgtasemel ja kui ma püsin tõe juures - ma püsin tõe juures - võin ju talle hästi öelda millegi kohta, mille kohta on hästi öelda. 

Ja tema saab signaali: "See inimene on tore."

Nojah. Aga mina olen maailmapõhja hädas, kui mõni selline mulle-vastik-süpaatiatundja väljendab asju, mis näitavad, kuidas nad minust-minuga seotust ÜLDSE aru ei saa. "Miks kõik su tegelased nii korralikud on?" "Ilusatele naistele (s.t. mulle) tehakse ikka välja, sa peaksid harjunud olema." "No sina küll mingi feminist ei ole." 

Nagu ... mida te näete? Kuidas niimooodi näha üldse VÕIMALIK on?! 
Ses osas on "Viimane ükssarvik" ikka väga väga VÄGA abiks olnud. "Et nemad näevad hobust, EI tähenda, et mina ükssarvik poleks. Asi on neis, mitte minus. Pffft."

Ehk siis tegelikult käisin ennast näitamas. Ulmeüritus, kui mina olen keskpunkt, jee, väga lahe. 
Kusjuures OLIGI lahe üritus. 
Mulle meeldib esineda. 
Kunagi seletasin selle endale ära nii, et mul on nagunii tunne, et ma esinen kogu aeg, autist jne, päris esinemisel saan vähemalt feimi, inimesed hindavad mu ponnistust. Aga samas vbla see on lihtsalt ATH - oo, uus kogemus, tähelepanu, dopamiin, LAHE, + autism -  ma väsin kohutavalt ära. 
Kohutavalt.
Küsitlejad olid mulle sümpaatsed ning rahvast oli tervelt 16 inimest (ei, ma ei iroonitse, Kalmsten enne algust ütles, et kui 15 tuleb, ta on väga rahul). Täielik võit. 
Lissalt väsisin väga ära ja siis olen eriti haavatav. Ning kohal olid mõned inimesed, keda ma toorelt jälestan, kuid kes samas minusse sõbralikult suhtuvad ja maivõimaivõimaivõi. 
MAIVÕI.

Ehk siis selle asemel, et elevalt jagada kõike, mis hästi läks, ma aint halisen, et miks inimesed inimesed on. 
Ma väsisin niiiiiiiiiiiiii ära ... Aga siin on mõne pildid vähemalt. 

Seda K pilti ma jagan igal pool,
sest "mida kuradit?!" on nii selge

See on Sirgi pilt.
Avaldan, sest minu oivaline isik on siin
suuremas plaanis kui "kolmekesi" piltidel

Panoraamvaade K-lt

ˇ

Üldplaan Sirgilt

Ja ikka teh raamat ka.