Fakit, lähen antidepressantide peale tagasi. Mul oli nagunii väljaostmata retsepte ajast, kui vaatasin, et krt, mitte mingit vahet enesetundes, võtan või ei võta. Ma siis ei võta.
Eila ostsin välja, ent kõhklesin veel. Oli juba pärastlõuna ja mul läheb õhtuti paremaks, nii et päris hea oli olla ja kas ikka on vaja ja ... Nüüd võtsin sisse. Sest ei ole vaja oodata, kuni päris rõvedaks läheb. On tunnused, on pidevad, juba mitmel päeval järjest, ja Kadri Kool, psühhiaater, ütles, et hakaku ma uuesti võtma kohe, kui on tunne, et vaja.
Samuti: pea valutab.
Sumatriptaanist hoolimata.
KAHEST sumatriptaanist hoolimata.
Ma arvan, et on okei täna mitte jaksata.
Mul ei ole tegelikult midagi öelda ka, peale selle, et pea valutab. Nii et võtan eeskuju kaladest (kes on vait, kui neil midagi öelda pole.)
***
Kraadisin. 37.1.
Jube enesetunne on nüüd põhjenduse leidnud, aga lahenenud mitte.
Tekkis ka küsimus, et kunb on muna, kumb kana. Kas haigus põhjustab depressioonisümptome (nagu ma seni arvasin) või tekitab depressioon ka palavikku.
Mis on ju ka võimalik. Eriti arvestades, et mingeid muid tõbisussümptome mul seekord pole.
Raske päev. Veider päev. Midagi ei teinud. Vedelesin palju voodis. Uni ka ei tulnud. Aga pärast peavalu lahkumist oli mõnus. Isegi näpukat ei tahtnud teha. (Esimene päev antidepressante? Või depressioon?)
Polnud halb - kui parem hakkas, tähendab. Hakkas tänu intensiivsele tabletivoodrile + ilm läks selgeks.
Polnud ka hea.
Maisaa üle väitest, et kui pole halb, ongi juba hea. NO EI. Ei. Mitte minu hormoonidega.
Ma lähen nii närvi - nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi - kui loen jälle kellegi seisukohta, et kui väljast midagi erilist silma ei paista, siis ongi kõik ju ühesugused. Võtku end kokku. Depressiooni ja ATH-d pole olemas.
Pahhhh.
Mul läks VÄGA tükk aega, et aru saada: mu jaoks ONGI elada palju raskem kui mõnede teiste. Ma jäin seda "aga kõigil on ju vahel raske"-paska uskuma, arvasin, et ma olen nagu kõik, ainult nõrgem. Ei kannata välja seda, mida rahvas üldiselt mängeldes talub.
Kui nüüd jälle keegi selle jutuga tuleb, mul vajuvad korraga ammuli suu ja silmad, sest nüüd ma ei suuda uskuda, et keegi ikka veel nii krdi loll on.
Miks ma osade inimeste kommentaare teiste blogideski ei loe, eks ole. Sest sellistel inimestel ei ole mulle midagi öelda. See ei ole "teine vaatenurk", see on lihtsalt uskumatu pimedus. Kui ta ei ole teadmiseks võtnud, et tunded on keha ja erinevalt töötavate kehadega inimeste tunded on erinevad, mul ei ole tema arvamuste ja vaadetega midagi teha. Et võiks teda harida? Seda on tehtud, teised on viitsinud - ja tundub, et asjata. Aga mina ei hakka. Pole minu töö ja vastutus. Kui inimene tahab loll olla, ma ei vaevu takistama.
Enda jaoks uusi inimesi, kes pole nõmedusega aastaid ja aastaid silma paistnud, ma sallin ja vaevun harima. Ent kui ma olen näinud, kuidas inimene ei võta teadmisi sisse, mul ei ole mingit huvi neid talle uuesti ja uuesti pakkuda.
Veits kibestunud jutt?
Sitt päev.
Ja see pole veel midagi. See natuke sitt päev pole aboluutselt võrreldav sellega, millised möödunud aastal olid ligi 9 kuud KÕIK mu päevad.
Ja siis mõnikord olid lisaks väga halvad päevad.
Ei, ega ometi ravimid midagi mu sisemises keemias ei muutnud, ma lihtsalt hakkasin endaga paremini toime tulema, onjo =P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.