Täiega imelik

Jüri Kallas arvas. 
Muide, seda on minuga päris mitu korda juhtunud, et teada-tuntud ulmefanatid ütlevad, et no kõik oli nagu korras, aga kaasa nad ei elanud, emotsionaalselt lugu ei köitnud. Mis on minu jaoks sellevõrra arusaamatu, et minu jaoks on põhiline tegelaste peas ja kehas tunduv, nende mõtted ja tunded, ja mis mõttes suured raamatulugejad ei leia, millele kaasa elada? Kas nad siis pole vähemalt raamatutest ära õppinud, mismoodi tuntakse ja mõeldakse?
Aga no - ilmselt meie mootorid on liiga erinevad. 
Ehk need tunded, millest mina kirjutan ja aru saan, neile ei lähe, ja mulle jälle on surmigavad mingid kättemaksufantaasiad "omg, nad tapsid mu isa-tütre-kallima" või teemad "omg, tahan saada palju raha ja võimu". Või veel hullem, päästame nüüd kogu maailma ära.
Vbla olen liiga karm. 
Ehk ma lihtsalt ei saa aru. 
Aga tegelt on Kallaselt kolm viiepallisüsteemis hea hinne, sest nagu ta isegi tekstis mainib, ta ei armasta mind kirjanikuna ikka ÜLDSE.
Me oleme ka inimestena mitmel korral väga teravalt raksu läinud, kuigi enamasti on indikaatoriks old ta naine. S.t. naine karjatab millegi minu öeldu/tehtu peale ja Jürka toetab teda lojaalselt. Või mina ärritun millegi peale, mida naine tegi/ütles ja Jürka toetab naist lojaalselt. 
Mingil hetkel - mitu aastat tagasi - tuli järjest inimesi mulle ütlema, et kuigi Kallased mind "Postimehe" kommentaariumis sõimavad ja väidavad, et ulmefännid mind ei salli, mina olen neile ikka meeldiv inimene.
Ühelausega: meil on ajalugu =)
Nii et niigi hästi. 

Lõdvalt selle minu kirjutatuga emotsionaalse mittesamastumisega seotuna tuli meelde, kuidas alles eile küsisin K-lt meeleheites, et kui tema (nagu sitaks palju teisi neuroerilisigi) sai juba lapsena aru, et ta on imelik ja teistsugune, miks mina ei saanud? Miks mina arvasin kuni rongini ja natuke edasigi, et kõik on nagu mina - aint natuke kiiremad, kohanemisvõimelisemad ning tavaasjades nutikamad? 
"No võibolla sa oledki normaalsem?"
Ma isegi ei vaielnud. 
Ta peab ju nägema, KUI ebanormaalne ma olen?!
K täpsustas: "Või no näid normaalsem. Võibolla keegi ei öelnud sulle, et sinuga midagi valesti on."

Vat see lõi mu küll tummaks. 
Sest - sest nii vist oligi. Keegi ei öelnud mulle, et ma olen teistmoodi, imelik, valesti, ja siis ma ei teadnudki.
Jah, mulle on elus õpetatud igasuguseid normaalsusi. Teised üheksased näitasid, kuidas "õigesti" diskol tantsida ja kunagine pinginaaber mängis mulle muusikat ette ja küsis: "Kes esineb?" Aga mina võtsin seda - ja ma siiralt arvasin, et ka nemad mõtlesid seda - kui järeleaitamistundi ja mõnel juhul nõmedat järeleaitamistundi. 
Ma ei tahtnud tantsida nii igavalt, nagu nemad õpetasid. 

Keegi ei öelnud, et ma olen imelik, hälvik, teistsugune, ja ma pidin selle ise hiljem välja raalima, mis polnud ÜLDSE lihtne. 
Olin absoluutselt veendunud, et kõik on laias laastus nagu mina, näevad pealiskihi taha vähemalt kolm tasandit ja lihtsalt teesklevad, et pealmine on mingi pärisasi. Mulle siiralt ei tulnud muu pähegi. Ahah, kombeks on teeselda, et see pealmine kiht on mingi asi, aga tegelikult teavad ju kõik, et ka järgmine kiht ei ole veel päris asi, kuskil kolmanda-neljanda paiku hakatakse süüvimist lõpetama alles. 
Ma teesklen siis ka, sest nii ilmselt käib. 
Ja lasingi sedasi tuimalt rongini välja. Sest noh - kõik teesklevad, aga kõik ju näevad ka teeskluste taha, loogiline. 
Kõik on nagu mina.

Pärast olen vahel otsustanud, et mõttetus, olen otsekohene, mida me teeskleme, ja selle eest jubedalt kaela saanud. Ent ma ei tulnud ka koerakakadraama või mulle lapsekeelamise teemadel üldse selle peale, et et inimesed päriselt arvavadki, et pealiskiht on päris asi. Ma arvasin, et mulle pannakse kohutavalt pahaks teesklemise lõpetamist, mitte et inimesed tõepoolest arvavad, et kui mu lapsel pole isa või mul endal eriti suurt kuuteenistust ette näidata, laps õnnelik olla ei saa. 
Siiamaani vangutan šokeeritult pead Tilda üle, kes leidis, et kui ma panen koerakakat võõrasse prügikasti, olen phmt samal pulgal inimestega, kes ta ema kasvuhoone segi peksid. 
Püha issand ja emake maa. Niimoodi inimesed mõtlevadki ...?

Ma ei teadnud lapsena, et olen imelik, sest jah, ma paistsingi liiga normaalne selleks, et mulle öeldaks, et olen imelik. 
Nüüd mõtlen, kas see on hea või halb asi. 
Sest kuigi mind tegelikult ei kiusatud ega alandatud, minu emotsionaalne tunne enamiku klassivendade ja -õdede osas oli ikkagi: "Ma ei taha nendega kokku puutuda!" 
Võibolla oleksid mälestused hullemad, kui ma aktiivselt väljatõugatu olnuksin? 
Aga kui ma teadnuksin juba varem, et olen imelik, oi, kui paljudest ahastustest see mind hoidnud oleks!

Pean selle üle mõtlema. 
Ilmselt ühest vastust ei saagi olla.