Kõik on hästi v.a. ma ise

Kuidas ma ennast päästsin, lühidalt ja selgelt. 
Müürilehe artikkel nüüd tasuta loetav. 
Ma sain sel teemal ilusa pika kirja jumala võõralt inimeselt, kes sai mu mailiaadressi Jürgen Roostelt, keda ma ei tunne (aga kellega meil tõesti ON mõned ühised tuttavad.)
Olen rahul.

Marca arvustas "Devolutsiooni". Talle meeldis. Jai!
Goodreadsis on ka mõned rahulolevad lugejad juurde ilmunud. 

"Omasid ei jäeta maha" toimetuse ülevaate saatsin ära ja ütlesin Kati Metsaotsale (kes on toimetaja), et ma rohkem ei jaksa kiirustada, kiidan lihtsalt pimesi heaks kõik muudatused, mis ta veel teeb. 

Tagatipuks kaotasin koera ära. Jah, kui ma endamisi  ohkasin, et küllap läks koju, ise poodi kõmpisin ja sealt me kortermaja juurde jõudsin, istuski Totoro ustavalt trepil ja rõõmustas mind nähes hirmsasti. Aga siiski oli ta vahepeal kadunud ja see koormas mu hinge.

Ma ei jaksa püsti seista. Panin suurele presskannule peale väikese pressi ja olin siis tükk aega - mitu minutit - segaduses, et miks kann ja press valesti käituvad, mis värk. Ostsin tänase kuupäevaga kanafileed, aga mõte söögitegemisest ajab öökima. Vbla pärast lõunaund on parem. Siis on ikka veel "täna". 
Kõik on niiiiiiiiiiiii raske, kuigi tegelt on viimaks hästi. Poeglaps lõpetas klassi, Tütarlaps Polütehnikumis multimeedia eriala, koer on kodus, kass on rahul (jaah, ma peaks ta varsti iga-aastasele vaktsineerimisele viima, ussirohu söötsin eelmisel nädalal sisse, aga aega on selle kiire asjaga), K käis külas ja oli nunnu, aga kõik on lissalt niiiiiiiiiiiiiiiii raske. 

***

Kanad tuli IKKAGI veits tuimad. 
Ma olen ühe korra elus saanud niimoodi valmistatud kanafileed, et see oli hinnaalanduseta hea. Need olid tükid, mis paneeritud ja siis õlis praetud. Ma praegu tagusin pudrunuiaga lapikuks, marineerisin ja praadisin õlis. 
Söögiasi, aga mitte nii hea, kui sama asi kintsulihaga tehes oleks. Kusjuures kintsuliha ei oleks isegi lapikuks taguda tarvis. Kanafilee ikka ei olegi täisväärtuslik söögiasi, tundub. Aga sel oli 50% soodushind ja ma alati ostan viimase päeva liha, kui saan, sest see vähendab süümekaid piinafarmide toodangu tarbimisel. 

Võibolla ma järgmisel korral ikkagi teen seda paneerimise-värki. Kunagi omandasin nimetet oskuse ja see pole ÜLDSE raske. Aga kasutasin seda seni peamiselt suvikõrvitsa, kõrvitsa ja kaalika tegemisel. Kaalikas: soolaga maitsestet vees keedetud kaalikaviilud riivsaiast-munast-jälle riivsaiast läbi, õlisele pannile, praadida, kuni pöörad (loodetavasti on nad selleks ajaks ühelt poolt kenad helepruunid), siis praadida teiselt poolt ka, valmis. 
Võib leppida ka ühe kihi riivsaiaga, sel juhul tuleb alustada munast.
Väga maitsev. Üpris odav samuti.
Pole väga ammu teinud, sest esmalt keeta, siis praadida tundub ühe söögikorra jaoks räme töö. Kuigi tegelikult see ei ole raskem, kui esmalt liha vasardada, siis marineerida ja siis praadida.
Ja hea on. Vbla need, kes liha ei taha, aga pole selle kaalikaretseptiga tuttavad, said just idee.