Likvideerisin lolli posti.
Mul on hinges ind kirjutada siia midagi sisukamat, aga kahtlemata ei tule sellest midagi välja, sest kuigi öine aeg täidab mind poeetiliste mõtete ja filosoofiliste aruteludega, on need hommikul enamasti lihtsalt ennastimetlev möla ja muud midagi.
Seda on mõnest eelnevast postist ka näha; ja mõned olen ma varemgi ära kustutanud.
Lolluse eksponeerimine lihtsalt järjekindlast pimedast veendumustest, et kui ma seda juba kirjutasin, siis peab seal mingi mõte ka olema, on levinud nähtus ja ka mulle vahel omane.
Öine aeg, nagu ma mainisin, täidab mind poeetiliste mõtetega.
Final Fantasyt teate?
Üleilustatud ja ülemäära lahedaks töötatud tegelastega mäng/anime, tegelaste enamuse moodustab jõuk kauneid androgüünseid mehi. FF armastab emotsionaalsust ja draamat ja võiks olla väga nauditav, kui nende plot poleks kokku pandud oskamatumalt kui aastane laps legosid kasutab, ja dialoog kohati lapsikuks ei kukuks, ja kui poleks mõningaid jubedaid manerisme, millega nad oma negatiivseid kangelasi varustavad, et keegi neid eksikombel positiivseks ei peaks.
Ja seda jubedat koera seljas sõitvat kassi.
Ei tohi unustada kassi, võeh.
Vaatasin ja mõtlesin, et aeh, ma tahaks võtta need filmid, kirjutada uue dialoogi, kärpida paar tegelast/stseeni välja ja mul oleks mitte just kunstiteos, aga väga magus salapatt (umbes nagu shokolaad, väärikuseta, paksukstegev, aga meeldiv).
Aga täna öösel leidsin fännfiktsiooni FF-i kohta, mis on kunstiteos; mis on nii kuradi hea proosa, et mul on kadedusest hapu maik suus, ja nii põnev, et ma ei saa lugemist pooleli jätta.
Ja ma mõtlen: miks keegi, kes nii hästi kirjutab ja mõelda oskab, armastab FF-i kõige selle naiivse süzhee ja napaka dialoogiga? Kas ilusad androgüünsed mehed on tõesti nii võimas motivaator?
kommenteeriks, aga pole aega, pole aega, nii kiire, nii kiire!
VastaKustutaKaaspeakorraldaja