Pikk nädal tsivilisatsioonist eemal

Veetsin just nädalakese maal. Kaevasin peenraid (parem hilja kui mitte kunagi), kirjutasin rolle ja ligunesin niisama, sest otse loomulikult õnnestus mul maaleminek oivaliselt ajastada: maaleminekupäeva hommikul käisin ma veel lastega linnas rannas, ujusime ja kiikusime, ning maale tulles olid ujukad kotis veel märjad.

Kui kohale jõudsime, auras maa äsjasest vihmasajust ja meid ründas 300 sääske.

Vihma sadas ka kogu järgneva päeva, ja mina, võõras vihmakindel ürp seljas ja kalamehesäärikud jalas, kaevasin otsustavalt peenramaad .

Jõin aga kuuma teed ja vahepeal kirjutasin rolle ja üldiselt võiks öelda, et nautisin elu.

Mingil kaevamishetkel, kui ma omaette laulda ümisesin ja naadijuurikaid oma kaevamistöö kohevast tulemist välja noppisin, tabas mind ootamatu mõte: vaata kui rahulik ma olen meie läheneva suurürituse, tegemata tööde ja ajamata asjade keskel! Ma üldse ei pabista, ei planeeri, ei ürita oma peas mingeid lahendusi välja mõelda, et end rahustada – ma olen vist ära õppinud hetkes elamise!

Vägev!

Tõsi, tegelikult ma ei ole kindel, kas tegu on nüüd tõepoolest tagajärjega minu järjekindlale püüule olla helgemeelsem inimene (ja mitte lakkamatus meeleheites tõmblev subjekt, mis oli minu varasem programm, mida ma masohhistliku naudinguga pidevalt kultiveerisin) või hoopis mingisuguse kehakeemilise rekatsiooniga sellele, et ma elan enamik aega koos inimestega, kellele mul pole vajadust tõestada, et ma olen kohutavalt oivaline ja suutlik ja võluv ja väärt armastamist jne – ja kelle hulgast kellelgi pole võimu mind käsutada.

Aga ma kahtlustan, et vähemalt osa hingerahust on ikkagi puhta iseenda rahulik olema õpetamise resultaat kah. (Jee mina!)

Päev korraga – nii lame, kulunud ja tuim loosung. Aga nii hea viis elada, kui meetod enam-vähem käpas.

Teisel päeval kaevasin edasi. Selleks ajaks oli vihm kestnud lakkamatult üle 30 tunni (viimase episoodi ajaks juba üle 36 tunni) ja mättad lirtsusid, kui ma hanguga nende kallal kangutasin.

Kaevasin ja mõtlesin selle üle, kuidas mahepõllumajandus on rahva silmis üleni nii armas ja nunnu ja kena asi, aga kui ma juba oma hädise tosina rutmeetri üleskaevamise käigus nii palju vihmausse poolitan, siis ega ta nüüd nii uskumatult õrn ja hell ja armastav tegevus polegi.

See tähendab, muidugi, mina ka koolis õppisin, et poolitatud vihmauss kasvatab endale teise poole külge, aga nii naiivne ma nüüd ka pole, et loota seda vihmaussi eelstatuim ajaviide olevat.

Isegi kui ma oleksin varem nii naiivne olnud, siis neljasentimeetrise ussijuppi meeletut vingerdamist nähes oleksin ilmselt üsna kähku pihta saanud, et tema meelest pole mahepõllumajandus nii väga mahe midagi.

See omakorda pani mu mõtlema kõikvõimalike taimesööjate, budistide jm tapmisevastaste inimeste peale.

Ma ei lugenud neid õnnetuid tükeldatud vingerdisi oma kahe peenra kaevamise juures kokku, aga ma kujutan ette, et arv võiks jääda kuhugi poolesaja kanti. (Ja ma räägin siin neist, keda ma nägin, ja ega ma usse just ekstra ei ostinud, eks ole). Suurem maaharimine peaks olema tõeline usside tapamaja.

Räägi veel, et on võimalik elada oma lihtsalt ja mugavalt elu ära, samas kellelegi kannatusi valmistamata.

Selline maakaevamisfilosoofia avas mu silme ees täiesti uue maailmapildi.

Kui ma seni ikka arvasin, et kannatuste vältimine hea, kannatuste põhjustamine paha, siis nüüd ma korraga taipasin, et keegi kannatab alati.

Maailmakord, kus kõigil on hea, ei ole lihtsalt võimalik. Keegi kannatab alati. Loodus ei ole hea ega õiglane.

Ja Lääne-Euroopa kultuur, mis on palju aastaid pürginud sinnapoole, et kõigil oleks hea ja kellelgi ei oleks paha (ning kogu aeg mõistet „kõik“ laiendades: algselt tähendas see ainult valgeid õige päritoluga mehi ja nüüd hõlmab juba kõiki liigi homo sapiens esindajaid ning sirutub tasapisi ka teiste loomaliikide esindajate poole - kuigi kõhklevalt) on lihtsalt iseenast hävitaval teel. Mida enam ta oma „kõik“ mõistet laiendanud on, seda keerukam on olnud seda head ja õiget teed leida, kus kannatused on minimaalsed ja naudingud maksimaalsed.

Kuigi ma kiidan heaks kavatsuse, üllatab mind siiralt, et keegi pole laiemalt, ühiskondlikult, seda küsimust üles tõstnud. Et kas tahta teha nii, et kõigil oleks hea, on üldse mõttekas?

Vast peaks tegutsemisprintsiibid üle vaatama?

Mitte et mul oleks välja pakkuda paremat motivaatorit.

Ning Robin Hood armastas tsiteerida seda taati, kes väitis, et too, kes kuud kätte saada püüab, jõuab ikka kõrgemale, kui see, kes penni pärast poris tuhnib. Nii et vast on võimatu ihkamises ka oma jõud.

Aga on veider näha, et nii lihtne asi, mis mul maad kaevates pähe tuli, on ühiskondlikult nii vähe tuntud ja ma ei tea ühtegi rahvaliikumist ega ühiskonnateadus- ega filosoofiavoolu, mis seda põhimõtet arvesse võtaks.

Ma muidugi pole nii rumal, et arvata, nagu oleks ma esimene, kes sellele mõttele tuli, aga ma ei tea, kes tuli sellele enne mind.

Mis juba näitabki, et tegu pole üldtuntud ideega.

Aga tõesti – isegi budistid söövad haritud maa vilju. Kuigi igasugune tapmine on neil nii ei kui ei saab olla.

Või on see kuidagi nii, et nad eelistavad lasta teistel maa ära harida, siis see pole nagu nende vastutus ning süükoorem langeb võõrale hingele?

Selline vastutusest kõrvale hiilimine on mu meelest eriti inetu, aga noh – mida mina sest tean.

Mul on teistsugune taust ja kasvatus ja v-o ma saan kõigest valesti aru.

Kui keegi mult küsiks, et mis on siis tähtsam, hernepeenrad või vihmausside elud, ma ei oskaks vastata. Herneusside elusid mängu toomata (herneussid on ühed vähesed elusolendid, kes on mu meelest otseselt vastikud) – midagi head tahaks nagu vahel süüa ka.

Menüü tõmbuks ikka väga kitsaks, kui loobuda kõigist tööstuslikult kasvatatud loomsetest produktidest ning kõigest haritud maal kasvavast.

Ilmselt on kuidagi võimalik sel moel elada, aga lihtne ja mugav see elu kohe kindlasti poleks.

Veel:

Ma täheldan ikka ja jälle, kuidas ülimalt veetlevad ja lahedad inimesed on mõne koha pealt jobud.

Vihastan end siniseks, ohkan leplikult ja elan edasi.

Ma arvan, et see avastuste lõppematu rida on vist paratamatu.

Ma olen ise ka – veetlev ja kohutavalt lahe ja mõne koha pealt jobu.

Kui te tunnete mõnd inimest, kes on igakülgselt veetlev ja lahe ja mitte ühegi külje pealt jobu (need jobusused, mis mõjuvad veetlevalt, kuna kodanik BbG suudab seda nii hurmavalt serveerida, on tegelikult ikkagi jobusused, ärge seda unustage), ma tahaksin temast kuulda.

Tegelikult, andke pildilink ja kontaktid, ma lähen teen temaga intervjuu.

Tõsiselt räägin.

Pärast saaksite siit lugeda. See oleks üks tõeline „maha äng!“ teema.

Veel veel: Kui te juhtute raamatupoes nägema midagi sihukest: http://www.apollo.ee/product.php/0350094, võiksite vaadata. Äkki isegi osta. See teeks mu südamele rõõmu.

Veel veel veel:

Kolmandal päeval vahtisin süngelt läbi akna taevast tilkuvat vett ja juurdlesin, kas ma ikka tahan oma niisama tilkuva nohuga minna sinna mingite peenratöödega tegelema. Ja kas vahest on alanud Suur Veeuputus ning peenarde asemel tasuks oma ponnistused paadiehitamisele suunata. Keetsin kohvi ja ube ja kütsin ja küürisin ja leidsin veel 18 vabandust õue mitte minemiseks – aga viimaks said vabandused otsa ja ma tükeldasin vapralt veel mõned vihmaussid.
Käed värisesid. Mis pagan, mõtlesin mina, miks käed värisevad.
Läksin tuppa, kraadisin.
Oli palavikus.
Jee.

Pildi tegi Ema Kaasa, muide. Seal kohas ma olingi. Ühe väga vihmase nädala olin ma seal.