Miks ma enam jooksmisest ei kirjuta

Ma maadlesin kaks päeva pistmisprobleemiga, andsin siis alla ja otsisin netist infot.

Nimelt pole mul joostes pistnud (kui liiga enne jooksmist söödud söögist põhjustatud pistmine välja arvata) ikka üsna kaua. Ütleme, umbes aasta või nii. Ja enne seda olid minu jooksmised nii kaootilised ja ebajärjekindlad, et polnud midagi imestada, et pistis.
Aga teisipäeval hakkas pistma kuskil ringi viimasel kilomeetril. Mitte väga kõvasti, aga ebamugavalt. Hoidsin tempo madala ja lootsin, et ehk läheb ise üle. Ei läinud. Kui koduni oli veel umbes 300 meetrit, andsin alla ja kõndisin 200m. Siis sprintisin viimased 100, et süütundest pääseda.

Järgmisel päeval hakkas pistma kuskil 100 meetrit pärast jooksu alustamist.

Roomasin distantsi läbi nagu 72-aastane järelkäruga Veera Vadina külast. See polnud isegi kiirhiilimine, see oli mingi... kekshiilimine keskmisel kiirusel.

Eile asutasin end õhtul jooksma minema ja seda oma Tütarlapsele teatades tegin kaks innukat hüpet.
Köögis.
Lihtsalt üles-alla.
Hakkas pistma.

Vat see oli hetk, kus ma sain aru, et Kea kunagisest soovitusest (hoia kõhtu hästi kõvasti sees ja lihtsalt jookse see välja) ei ole mingit kasu, ja otsustasin interneti avarate mõtete kasuks. Endal paremal pool kõhus ikka veel pistmas, trükkisin otsingusse "pistmine kõhus jooks".
Kohe esimene artikkel rääkis mulle vahelihase krambist ja kõhuhingamisest.
Jõin siis sooja vett, panin soojaveepudeli valutavale kohale ja 10 minutiga pistmine kadus. Otsustasin riskida ja minna.

Alguses jooksin väga aeglaselt, peaaegu järelkäruga Veera tempos. Hingasin hoolega kõhu abil. Kõik oli hästi. Esimene mägi. Üles. Alla. Ikka oli kõik hästi.
Hingasin suurema hoolega kui sünnitusel.
Käisin kõik järsumad mäed, mida ma eelmisel päeval vältisin, rõõmsalt läbi. Paar korda oli naaatukene tunda survet, aga mina muudkui hingasin ja läks paremaks.

Vägev.
Internet on lahe.
Aga kui ma ringi lõpetamas olin, sain korraga aru, et ma ei naudi hetke, ei naudi jooksu ega metsa magusat, peaaegu vaniljelist lõhna, vaid jagan oma tähelepanu hingamise ja selle vahel, et mõtlen, mida jooksmisest ja pistmisest võrgupäevikusse kirjutada.

Ja siis ma otsustasin, et teen selle posti veel ära, pistmise teemal, ja siis mõnd aega jooksmisest ei kirjuta. Kui just midagi väga veidrat ei juhtu, mida väga jagada tahaks.

Jooksen niisama.
Naudin hetke.

Minu kolmveerandtund päevas, mis on ainult enda jaoks.