Maapind on tasakesi jalgade alla tagasi kasvanud.
Enam ei ole iga päev tunne, et žongleerin keset merd ühel jalal pisikesel kivitükil seistes klaasikildudega.
See tähendab ühtlasi, et igasugused inimesed, tegevused ja suhtumised, mille kohta ma veel nädal aega tagasi tundsin, et ma ei taha neid - liiga rasked, liiga keerulised, liiga kurnavad - on korraga rehabiliteerumas. Meenub, miks need head tundusid ja mida ma sealt SAIN - kui mul veel oli piisavalt vaimset resurssi info enda jaoks ümber töötamiseks. Miks nad head olid.
Jätkuvalt on veidi segane, mis juhtus siis, kui seda ümbertöötlemise ressurssi enam ei olnud: v-o kadus ära enesepetmise jaks - aga v-o lihtsalt arusaamine ja mõistus.
Suhete meeldivuse taastumisega seoses püstitasin teooria, et rasketel aegadel on head hästi lihtsad, selgelt defineeritud suhted, kus võib täpselt oodata, mida üks Baggins ütleb, juba enne, kui ta seda ütleb. Põnevad, keerulised ja mitte nii vahetud suhted, mis töötamiseks vaimseid filtreid nõuavad, on kergete ja helgete aegade lõbu. Rasketel või halbadel aegadel tuleb neist ainult tüli ja õnnetust.
Pange nad sellistel puhkudel lihtsalt kõrvale.
Küll tuleb jälle ka nende aeg! Kui te neid ikka veel tahate siis.
mul ei ole eriti õnnestunud filterdada välja filtreidnõudvaid suhteid/olukordi, kui mul on ajumahtu juba liiga vähe, et filtreid kasutada.
VastaKustutaSeetähendab, et ongi pääsmatu faas käes, kõik tuleb valimatult ära taluda ja... ja aastate pärast on see mul kõik hästi romantiliselt meeles, kuidas ma detaile enam ei eristagi, aga nii hirmus RASSSSKE oli. Millegipärast moondub veremaitsegi mõne aasta jooksul kuidagi kauniks.
Anonyym-Tin