Mida väsinum inimene on, seda kehvemaks muutuvad tema pidurdusprotsessid.
Kui te juhtumisi olete kahe silma vahele jätnud kõik need 14 korda, kui ma sel teemal juba kurtnud olen, siis: ma olen viimasel ajal kogu aeg väsinud.
Ühe piduripuuduse-postituse olen juba kirjutanud ka, ent selgub, et praktika lõppemine ei päästnud mind. Ikka veel tuleb pidevalt igasuguseid pentsikuid ideid ja "huvitav mõte küll, aga parem oleks seda mitte teha" järelmõte saabub kohutavalt loiult. Lausa hirmutavalt loiult.
Kõikvõimalikke toredaid ideid tuleb see-eest kergesti ja kiirelt, teate. Suudelda kõrvalistuvat kursuseõde, rääkida õppejõule, mida ma arvan sellest, kuidas ta oma ainet annab, vahetada rongis rinnahoidjat, hakata valjusti kaasa laulma ilmselgelt ebakaines olekus isikuga, panna võrgupäevikusse üles postitusi, millest tuleks kindla peale jama, kutsuda külalisi, kuigi mind ennast pole nende võõrustamiseks koduski...
Lõbus, eks ole. Ja väga õudne.
Ma oletan, et enne, kui ma mingi suurema äka kokku jõuan keerata, lõppeb siiski selleks aastaks kool ära. Inimese jõuvarud on üüratud, kui ta ainult tahab neid rakendada.
Kui ta tahab piisavalt.
Äkki see ei ole ainult väsimus vaid ka erinevad muud mugavusstsoonist väljajäävad tugevad psüühhilised stimulandid. Näiteks adrenaliin. Või suur kergendustunne. Või aastapikkuselt välismaal viibimiselt koju oma kultuuri- ja keelekeskkonda naasmine. Sellistes situatsioonides olen mina ka sellist tunnet kogenud, kus vaikne mõistusehääleke imestab - "ohohh-kus-alles-suhtleb-ja-möllab-see-küll-mina-ei-saa-olla". Aga lisaks psüühhilisele väsimusele toimib kindlasti füüsiline väsimus ka - näiteks suusamaratoni läbimine :)
VastaKustutaKüllap ta niimoodi tegelikult ongi. Alkohol e. organismi kurnav mürgitus võtab ju ka pidurid maha
VastaKustuta