Iseenda tüdruk

Juba mitmendat päeva järjest on täiesti inimese moodi olla. Leebe, hell ja helge, valu lakkamise joovastus põksub pidevalt soojust kaelalihastesse ning väikesed asjad teevad rõõmu, ridamisi.
Tahaksin ses helguses kogu maailma kõigile lahendamiskergeks teha, aga niimoodi see muidugi ei käi. Igaühel on ikkagi omaenda jama, omaenda hakkamasaamisprotsessid ja need ei tarvitse minu omadega üldse sarnased olla.

Aga mind aitasid kirjutamine, kehaliselt pingutav tegevus ja inimestega suhtlemine hästi palju. Hästi-hästi palju kohe. Tõtt-öelda olen täiesti vaimustuses, et nii ruttu selle südamevärgi valutava põlve peaaegu korda sain. Mitte et ta oleks kasutuskõlbulik uue maratoni alustamiseks, aga ta, kurat, vähemalt ei valuta kogu aeg!
Ja see on puhas võit. Esialgse tunde järgi oleks vbla aasta otsa pidanud südamikumõra kokku kasvatama.

Kogu see sissejuhatus on siin tegelikult seepärast, et sel hetkel, kui ma umbes verd oksendasin ja kogu keha ütles kogu aeg, et valesti, kirjutasin muuhulgas ühe luuletuse. Enda väljaelamiseks, selleks, et saaks üldse hingata kuidagi - aga mul on tunne, et ta sai hea kogemata. Oleks ilmselt veel parem, kui lugeja ei teaks midagi autori viimase aja elukäänakutest, aga vbla on siiski nii ka.

Iseenda tüdruk

Käisin eile linnas peol.
See oli hea pidu,
naeru, plaksutamist ja puusanõkse täis.
Ma jõin ja naersin, tantsisin
kergel muretul moel, ning see aitas.

Koju kõpsisin kõrgetel kontsadel,
kõrvus õõtsumas rõngad, kaelas hüppamas keed ja
keegi mees ütles “Vau!”
kuid teine ta kõrval
pillas pilkavalt: “Kuule, jõulud on möödas,”
ja ma tundsin end kohutavalt.

Kõndsin edasi, pea püsti ja kingad kõpsumas,
mida muud ma pidanuks tegema,
ja alles kaks tänavat edasi taipasin:
ma pidanuks nende kolme juurde minema,
jõulu-kutile otsa vaatama ja ütlema,
et rääkisin päeval mehega,
keda olen kolm aastat armastanud
ja kes ütles mulle täna lõplikult ära,
et ei.
Ei, meil ei tule midagi.
Seejärel käisin peol,
heal peol, kus olid sära, sukad ja võltsteemandid,
kus ilusad naised võtsid riidest lahti,
rahvas plaksutas
ja mina ostsin endale suure pudeli siidrit,
teatasin, et kavatsen olla suurejooneliselt õnnetu,
kõik kuradile saata,
ning seda ka tegin.
Ja nüüd tema sõnad
rebisid minusse uuesti augu.
Kas ta ka mõtles
oma hooletut õelust pillates,
et ma võin olla õnnetu,
et mul võib olla raske
ja ta võib-olla teeb mulle haiget –
või mõtleski ainult sellest, et
tal on loomupärane õigus ette kirjutada,
kuidas peavad välja nägema
ilusad naised, kes oma koduteel temast mööduvad?
Kas ta võib-olla usub,
et maailmas peab mingi kord valitsema,
või koguni seda,
et tema peaks saama maailmakorda ära määrata?

Ise vahel mõtlen,
et mina ei julgeks.
Liiga suur vastutus.

Mul ei ole selle kolmeaastase armastuse särki,
aga on mu enda eilne peokleit,
siidine, litriline, õhuline ja imekaunis.
Surun nina kangasse:
õhkõrnalt aimatav higilõhn,
veidi parfüümi,
mingi tabamatu daamilik pahelisushõng;
oh, nii hea!
Ja ma armastan seda ja iseend,
ma armastan end, nagu oleksin iseenda tüdruk,
nuusutan oma lõhna,

ma armastan iseend.