Like a beast

Ricky Martin valmistas mulle mõne aasta eest rämeda pettumuse.



Enne olin terve igaviku olnud veendunud, et laulu sõnad on: "She looks like a flower/ but stinks like a beast/ like every girl in history," ja selle põhjal rõõmsalt valmis põnevlema, et miks on ikka vaja homoseksuaalset meest, et naisi kui kehalisi olenedeid imetleda ning mõista - ja siis tuli välja, et seal oli tegelikult hoopis "...looks like a flower, but stings like a bee". 

Laul osutus ägedate sõnade tühistudes lausa põhjani tühiseks ning kogu mu homoseksuaalsete meeste läbinägelikkuse ja tundlikkuse teemal põnevlemine läks kah tühja.
Üldse ei tea ma nüüd enam ühtegi poplaulu, kus tunnistataks, et ka ilusad tüdrukud mitte lihtsalt et higistavad, aga see fakt ja kaasnev inimloomalik lõhn on omal moel täiega ägedad.

Jooksmisega saab muidu mõnusalt higi lahti ja saabuda koju märja ja rahulolevana. Siis pesta ja jahe vesi ning seep tunduvad puhastusrituaalina mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes.
Lükkan selle jama enda pealt maha.

Kõik see värk tuli meelde seoses sellega, et juba läksin omadega võssa e. jäi vahe sisse igapäevase kirjutamise ja jooksmise programmiga. Mingid siuksed õhtud, kui tulevad ootamatud külalised veiniga su pesumasinat parandama nt täiesti takistavad õhtusi jooksuplaane ellu viimast. Või see, kui peab homseks tegema poolteist kilo šokolaadikooki - sest ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik teha kooki, ilma esmalt šokolaadi, siis tainast ja lõpus valmis koogi serva maitsmata, aga pärast söömist ma pean vähemalt poolteist tundi vahet pidama enne jooksmist, muidu hakkab raudpoltkindlalt pistma.
Vihkan pistmist.
Aga hommikul oli vaja 6:20 tõusta.
Jätsin jälle päeva vahele.

Mõtlesin, et ei lase end ajutistest tagasilöökidest kohutada ja püüan siiski edasi. Lõpuks ei pea ma ju tingimata jooksma 100 päeva JÄRJEST. Võib ka joosta 100 päeva mingi ajavahemiku jooksul, mis on natuke pikem kui 100 päeva, on ju nii?
Aga juba jäänud jooksuaugu järel on kohemaid kuidagi palju vähem motivatsiooni end iga jumala päev tossudesse, dressidesse ning õue ajada. Tänane jooksmine nägi näiteks välja nii, et võtsin oma poja selga, sörkisin temaga sadakond meetrit edasi ja siis jälle tagasi. Seejärel viskusin päikese kätte pikali ja magasin kaks tundi, tähistades sel moel kena külma suvepäeva Kloogarannas ja oma väikeõe sünnipäeva.

Pole päris kindel, kas see värk kvalifitseerub nüüd jooksupäevana või mitte.