Ülim väärtus

On mõned asjad, mis mulle eriti ei meeldi ja mis on koomilised.

Nt ei meeldi mulle jätta kuu postituste arvuks paaritut arvu. See ei ole kinnisideeline mittemeeldimine, aga kui ma märkan kuu viimasel päeval, et nii on juhtumas, tekib kohe tahtmine kasvõi mingit iba ajada ekraanile, et aga saaks paarisarvu kätte.

Siis ei meeldi mulle hommikul niimoodi tõusta, et ärkamise ja kodust väljumise vahele ei jää laiska hetke, kogu aeg tuleb midagi hommikulist ja kiiret teha. Ma parem ärkan varem ja võtan varbasirutamise, koore vahustamise ja muusika kuulamise aega ülinapigi uneaja arvelt, kui tean magama minnes, et hommikult polegi midagi muud oodata kui rabelemist ja kiirustamist ja Vajalikke Asju.

Mulle ei meeldi tööle minna - tööl olla on täiesti hea, aga kui ma kõnnin rongijaama poole või seisan juba perroonil ja näen vastassuna rongi saabumas, on pidevalt kiusatus pöörata mingile teisele teele, minna vale rongi peale ja sõita vales suunas - sest mind häirib meeletult valikute puudus ja see, et ma pean end oma tahtejõuga praegu ainult sinna ühte õigesse kohta liigutama ning ei tohi lasta tujudel end kallutada millegi muu poole.
Mulle meeldiks valikuvõimalus: ma võin teha seda või seda või seda, aga valin töölemineku, sest seal on tore ja saab raha ka. Aga selle asemel on teadmine, et kui ma tööle ei lähe, on selle teemaga suhteliselt aamen ka ja sinna kohta ma ilmselt enam kunagi tööle minna ei saagi ja siis ma pean minema =(

Mulle ei meeldi mu lapsed mu kodus, sest isegi kui nad on ligikaudu kogu aeg peadpidi raamatus või arvutis, jätavad nad igale poole laga. On vähe asju, mis ajavad mind hullemini närvi, kui minna pärast keskendunud töötegemist teise ruumi või oma voodi poole ja avastada, et vahepeal on see koht märkamatult kaetud lagakuhjaga ja mina pean hakkama laga likvideerimiseks käske jagama.
Sest lastel nagu omaenda aju poleks ses küsimuses, et oma toidunõud, mustad riided ja prügi tuleks ka ilma korralduseta sobivasse kohta toimetada.

Mulle ei meeldi üldse kedagi millekski käskida. Fakk, kas inimestel oma aju ei ole või? Miks mina pean teiste eest mõtlema?! Mul on omaenda mõtetegagi piisavalt tegemist, piisavalt tegemist omaenda valikute, otsuste ja iseenda õigel rajal hoidmisega.
Olen seega väga vilets juht, sest vajadus kedagi aktiivselt juhtida äratab mus siirast vedelat vaenu juhitavate vastu. Miks, kurat, on nad nii lollid, et neid üldse peab juhtima?! Miks igaüks end ise üleüldise heaolu nimel optimaalselt juhitud ei saa?

***

On muidugi ka hulk naljakaid asju, mis mulle meeldivad.

Näiteks meeldib mulle ummistunud poore lahti pigistada. Või vistrikke. Või sissekasvanud karvu. Igasugustel erinevatel punnidel on erinevad sisud, värvid, tekstuurid ja see, kuidas nendega pigistamise ajal ja pärast seda peab käituma (kas kasutada asepti, teepuuõli või pole tegelt kumbagi vaja) on täiesti mõnusalt intuitiivne tegevus ja valik. Hetk, kui punn pakatab ja temas olnud sodi mu nahast lahkub, ilma et nahk ümberringi katki läheks, on väga rahuldustpakkuv.
Hommikuti silmadest rähma nokkida on ka väga meeldiv ja emotsionaalset tasakaalu parandav tegevus.

Siis meeldib mulle veel see, kuidas tolmuimejaga tõmmates moodustuvad vaipkattele kassikarvavallid, enne kui nad torusse sisse imetakse. Vaiba peal laiali pole karvu nähagi, aga nende mustade rullide nägemine veenab mind, et teen koristades õigesti, mu tegevusel on sisu ja eesmärk.

Mulle meeldib märja koera lõhn. Ja värskelt avatud värvipurgi lõhn. Ja see nädal aega tühjalt seisnud saunas olev spetsiifiline puidu ja seismise ja vana kuumuse lõhn. Hobusetalli lõhn. Toidulõhnad trepikojas või korteris. Küüsalugu lõhn hingeõhus. Värske higi lõhn inimeste küljes.
Need kõik tekitavad mus turvatunnet - tunnet, et maailm toimub, elu kestab, olemus on tähtsam kui näivus ning head asjad on ehtsad, meeleliselt tajutavad ja tulevad ikka ja jälle tagasi, isegi kui vahepeal kaovad ära.

Mulle meeldib istuda, jalad üleval. Rongides toetan jalad kummalegi poole vastasistet. Bussides kerin põlved üles ja toetan vastu eesmise istme seljatuge. Arvutilaua all on mul jalapink. Koolis  istun võimalusel eraldi ritta, külg õppejõu poole, ning sirutan jalad kõrvaltoolile.
Tööl ma lihtsalt vaevlen ses osas.

Mulle meeldib nõusid pesta. Käed on soojas, liigutused automaatsed, mitte millelegi ei pea mõtlema ning kuna lapsed on enamasti toas, saan olla köögis päris omaette ja tunda, et mul on sellele omaetteolekule ka täielik õigus.

Mulle meeldib toorest liha süüa. Väikese soola ja pipraga, ükskõik kas hakitud või lõigatud, siga või lehm või kasvõi kalkun. Võib ka paksu võikihiga leiva peal, aga eelistavalt siiski omaette. Võib ka kerge küüslaugulisandiga olla, aga hea liha puhul eelistan ka selle ära jätta. Küpseliha on ka tore, aga toores... see on selline keelatud nauding. Nauding koos ohuga.
Nagu koogelmoogel ja toore munaga tiramisugi.

Ja mulle meeldib joostes see, et mul on sisseharjunud ringid, mida joosta siis, kui ma suunale ja distantsile mõelda ei taha, aga samas niipea, kui tuleb tuju, võin joosta hoopis muid teid ning pöörata igalt poolt valesti, ja pool linna on tegelikult läbi uurimata ning jooksurajaks tegemata jätkuvalt.
Uus tee pakub nii sügavat rahuldust vahel, et kahtlustan: selles mõnus on midagi enamat kui üürikese uudsuse võlu.
Seal võib olla midagi olemuslikult inimesele tarvilikku, midagi sellist, mille puudumise pärast inimesed, kel on kõik, mida nad on ihaldanud, ei suuda õnnelikud olla.

Vabadus.