Mõnikord teevad unenäod ikka oma väga-parima, et ärkaksin stressitasemega, millega pean voodis jupp aega rahunema, enne kui tekib mingi motivatsioon end sealt välja veeretada.
Nagu misasja.
Mida, aju, mida?! Miks on vaja genereerida unenägusid, kus ma olen täiesti uskumatult nõme, imepäraselt ja irreaalselt nõme - nii nõme, nagu ma poleks ka 15-aastasena olnud - ja samas kõik see põde ja süütunne ja häbi on umbes nagu mu praegusel minal oleks seepeale? Kus on õppetund?
Et olla hea on tegelikult siiski parem kui olla halb?
Rsk, mu alateadvus on ikka veel nii lame, nii lame. Mitte kunagi ei saa ma sealt mingeid ägedaid tarku ja sügavaid sõnumeid, alati on mingid ilmselged asjad kerges soustis või siis mõttetu lihtsakoeline meelelahutus, vahel ka tapmise ja tagaajamisega.
Aga need tänased unenäod olid ikka klass omaette.
Teine uni veel läks kuidagi. Seal ma põhiliselt jooksin ning kui ma ka millegi muu kohta ei saa aru, et miks, aju miks?, siis see on vähemalt loogiline teema.
Olen viimasel ajal palju jooksnud ja kuna jooksuvõime määrab suures osas ära see, kui palju valu ja ebamugavust sa oled parasjagu valmis ära kannatama, mul aga on nii sitt olla pool aega, et phmt saab füüsilise valuga vaimset lämmatada ja nad taandavad teineteise ära, olen jooksnud ka silmapaistvalt kiiresti, mitte ainult enda kohta päris pikalt ja kaua. Ise ka imestan kohati, et kuidas jaksan.
Unes, niisiis, oli mu elus halb hetk. Peaaegu nii halb, nagu esimese unenäo järel päriselt olnukski, võib-olla mõnevõrra halvem, kui päriselt on, ja siis ma ei osanud enam muud teha, kui viskasin kuskil ebamäärasel Mustamäel või hoopis kuskil Silikaadi peatuse kandis või ma-ka-ei-tea-kus oma koti suvalise pingi peale ja jooksin kahe teismelise sõbraga võidu.
Algul olid nemad kõvasti kiiremad, aga kuskil 200-300 meetri järel väsisid ära, mina selle aja peale hakkasin aga alles hoogu sisse saama. Nemad jäid kuskil autode vahel seisma ja naerma, mina lihtsalt jooksin sealt minema, ei teadnud kuhu ega omanud ka mingit ettekujutust, kuhu kanti jõuan: mingid võõrad kohad, võõrad majad,võõrad bussid... vahepeal väsisin, kõndisin 100 m, kuskil sõitsin huupi paar peatust ühistranspordiga, ja jooksin jälle edasi.
Lõpuks olin ilmselgelt teises dimensioonis, tänavatele tekkisid hobuvankrid ja majade ümber kollased õlgedest hernehirmutised, ja ma hakkasin läbi jooksma mingeid oma eluloos tähenduslikke punkte, et aru saada, mismoodi ma siis siin maailmas toimin; kas on veits parem seis kui seal, kust ma jooksma asusin? Jooksin neid paiku läbi, rääkisin elanikega, oma sõprade ja sugulaste ja õpetajatega, ning sain aru, et absoluutselt sama sitt on.
Halbus oli teiselaadiline, aga samaväärne eelmise maailmaga.
Lõpuks jõudsin kuhugi hobusetalli, kus nad hoidsid mu eelmist, jumalikku kehastust, hobuse kujul. See oli kuidagi normaalne, et ta seal oli ja et ta hobune oli, ja ma seisin latri ees ning ohkasin, et näed, näed, kunagi kui me jumal olime, oli elu nii paljutõotav, aga nüüd on nagu on. Sina oled hobune, mina olen... maiteamis.
Ja siis läksin välja ja jooksin edasi. Suvalises suunas.
Mõnes mõttes oli see nagu isegi vastuvõetav uni. Sümboolse olukorrakirjeldusena suht adekvaatne, kuigi ärkasin peksva südame ja kõrge muretasemega veres.
Aga see esimene unenägu, see oli küll täiesti pälvimatu. Ausõna. Võeh.
Võeh!
Lola jooks
VastaKustuta