No nüüd ma puhkan teisipäevast ja kolmapäevast. Kulutasin kõvasti rohkem lusikaid, kui mul oligi, ning ei jõua midagi.
Midagi.
Vähemalt on selge, miks nii kuramuse väsinud olen ja et on vaja taastuda.
Laupäeval on mul teises linnas larp. Selleks ajaks oleks hea natuke jõudu tagasi saada, aga ega kindel pole, et saan.Võib juhtuda, et kahest päevast taastumiseks ei jätku.
Või mis. Paar tundi pärast eelneva kirjutamist läks mul jalge all katki see taburet, mille peale ronides ma suitsu teen, kukkusin, lõin käe, jala ja pea ära, pea hakkas laksust valutama ka, ning nüüd taastun veel sellestki.
Jee.
Suitsetamine olevat tervisele kahjulik? On vist jah.
Elu oli ikka liiga kerge enne. Aga kuna mul tänu valuvaigistitele ja magamisele (see on erand: ma saan magamisega vahel peavalust lahti, kui enne võtan hobuseannuse valuvaigistit) hetkel vähemalt pea enam eriti ei valuta, on maailm siiski hea ning noh - kui see ka saab olema esimene nädal 2014. aasta novembri lõpust, mil ma oma planeeritud trennide arvu täis ei tee, on see rämedalt treeniv periood olnud mu kohta.
Kõvasti üle aasta.
Seda on palju isegi minu, ajatajumatu kohta.
Olen väsinud ning kõik on nii - hektiline, mittelineaarne. Aasta 2008 tundub äsjane, 2016. tuleb ette nagu läbi udu, fakte tean, ent tunded on hetkel nagu hajameelselt ning pausidega filmi vaatajal. (2008. tundub äsjane, sest lugesin Poeglapsele oma "lapsed" sildi alla kuuluvatest postitustest tedapuudutavaid asju ette ja siis vaatasime veel Final Fantasy VII: Advent Children'it. Lahe lugu ikka - ja palju ilusaid joonistatud inimesi.)
Muide, eelmise postituse valguses pole midagi imestada, et ma nüüd endaga nii rahul olen ja kõik klapib. Ma olen ju objektiivselt ka väga erilise asja saanud oma eksistentsi, nimelt jäänud ellu, kui tegelikult see on ikka väga imelik.
Depressioonis suudaks sellest ka halbusi leida, aga ilma vaimse haiguseta on "kui ma väljastpoolt ei saaks neid enda erilisekspidamise inimkinnitusi, näitaks see lihtsalt, et inimesed on lollakad".
Ja kõik on lahe.
Veider ka. Kui see ongi maailm, kus ma ellu jäin ning mujal mitte, kas see võib hoopis mingit sorti taevas olla?! Surmajärgne hea?
Koos katkiminevate suitsetamistaburettide, peavalude ja inimsuhteläbikukkumistega. Mitu sõpra mul nüüd vanast ajast järgi ongi?
Ainus, mis oluliselt selle vastu räägib, on enne antidepressante olnud ülirõvedus. Kui surmajärgne hea oleks selline, võiks pigem olla päris elu =)
Mismoodi see taburetil suitsetamine käib?
VastaKustutaKöögis, pea ülemise pisikese õhutusakna juures? Nagu maainimesed lahtise pliidiukse juures.
Ma ronisin akna peale taburetil ja siis akna pealt alla taburetiga, suitsetamise AJAL ma tegelt seal ei seisnud.
VastaKustutaKatki läks, kui ma aknalt alla tulin.
Suitsetamine on üks väga rõve tahma imemis tegevus, ruumis suitsetamine veel eriliselt võid iga aasta remonti teha, tahma täis. VVN simnna sul need lusikad kaovad, suitsetamine on totaalne enesepetmine ise olen järgi proovinud, aga suitsetamisest taastumine vötab kusagil 4a.
VastaKustutaMiks peaks inimesed lollakad olema?:)Ja kuidas saad neid kinnitusi, kas sa kuuled hääli? :). Maailm ongi üks, aga inimene võib mõelda mida tahab ja uskda ja teoretiseerida lõpmatuseni mingitest teistest, komandatest maailmadest.
Kindlasti antidepressant on nagu alkohol mis paneb arvama, et nii ongi hea isegi kui olukord on päris sitt. Kuidas, siis midu inimesed prügimäel elada saaks ilma süütevedelikuta, odekata, ja bockita. :)
Värvime mune ja oleme lõbusad ja rõõmsad.:)