Parem nüüd kui ei iial

Käisin lastega juuksuris.
Minu isiklik tulemus pole selle video moodigi, mille kunagi mitte-väga-ammu siia soengusihina panin. Mismoodi ta on, kui olen temaga öö otsa maganud ja võibolla ka kõik selle kraami välja pesnud, mille tulemusena praegu lõhnan nagu väikene roos, ei tea, aga praegu on küll kuni kõrvadeni väga veidralt sile.
Katsudes ja aknapeegelduse peal ühistranspordis on nagu ... ei tea, kohe nagu mina enne Rongi, ainult muidugi teistsugune =D Ma ei ole üldse enam harjunud, et kätt pähe pannes ei kohtu esmalt juustega, vaid juuksed ongi vastu pead.
Juuksed ja pea tulevad korraga. Nii veider.

Ja siis me käisime pärast veel Kamikadzes söömas ja mu Poeglaps sõi vaimustusest oiates oma portsust Ljulja-kebabis ära salati ja kartulid ning ka pool hakkliharullikest (mis talle kaaaaa maitses, aga mitte nii väga kui kartulid ja värske kraam), teise poole sõi oma portsule lisaks Tütarlaps ning järgijäänud kaks hakklihapätsi haarasin lõpuks kilekotti ja võtsin kaasa.
Päris ei näinud kottihaaramine ja kott ise pärast välja nagu koerajunnide pakendamine, päris ei.

Aga lambahakklihast rullid on maitsvad, võrgupäeviku täitmise kõrvale nakitsen.

Mis, muidugi olen väsinud. Tuigun koridoris seinast seina ning olen väga ettevaatlik isegi vasaku käega kohvi tuppa tuues.
Seda väsinum, et mul juba enne pea valutas, aga võtsin ketoprofeeni ning kergem oli juuksur läbi käia kui hakata kolme aega korraga tühistama, kahe lapsega läbi telefoni rääkida, et ei ole vaja kohtuda enne kokku lepitud aegadel ning kohtades (eriti keeruline, sest Poeglapse telefon oli üldse kodus), teise lapse õpetajaga läbi rääkida, et ta ikka ei pea viimasest tunnist 10 minutit varem ära tulema ja üldse ja üldse ja üldse.
Ei, ketoprofeen sisse ja läheb.

Õnneks (ja mu suureks üllatuseks) oli Kamikadzes vähemalt väga normaalne latte.

Tänane päev on läbi, üle elatud, ja kuigi laste soengud on samad, mis enne (= no tasandasid, tasandasid ainult), väga edukalt.
Aga ... homne on veel ees. Siis on plaanis nondesamade lastega ID-kaarte tellida, ühele kiiret varianti sealjuures (= miks üldse on vaja teenindusse minna ja elektrooniliselt ei saa).
Mul on mingid reisvad lapsed. Phähhh.

Muidu: vahepeal tegin teise inimesega vesteldes avastuse, miks mul see tähtis-olemine ja armastus ja turn on ja turn off sellised on nagu on. Teise inimesega vesteldes tulevad ikka head mõtted! Et jaa, autism ja vaimne onanism ja läbimõeldud mõtete taas ja taas läbimõtlemine - ning siis kui kellelegi teisele üritad asju lihtsate sõnadega arusaadavaks teha, saad ise ka aru.

Lõpuks.

Sellepärast mulle meeldib ka inimestega rääkida, et saan endagi suhtes targemaks, mitte ainult teiste suhtes.

Tegelt arutlesin, miks mul mõnede inimestega nii hästi klapib, miks nad mulle nii erilised on, ja teised on "noh, toredad", kuigi reaalselt nad võivad mu jaoks kokkuvõttes isegi rohkem teha. Ja siis sain aru, mida ma üldse teistelt inimestelt tahan, pfuhhhh, võlukunst!
Kammaaan, ma olen titest saati (no ma päris eelajaloolisi mõtteid ei mäleta, kolm olin tegelt täis) sel teemal mõttemänge mänginud ja pooleteist aasta eest surin sest Seda polnud, ja nüüd siis avastan. NÜÜD.

Ei noh, parem 36 kui mitte iial.

Ma tahan kellegi jaoks eriline olla. Seda ma lühikeste juustega püüdsin väljendada. Seda ma ikka ja ikka ja ikka üritasin teha ja üldse ei suutnud. Seda ma üritasin kirjeldada, ent kuna isegi ei mõistnud, ei suutnud.
Vat see "eriline olla", see ei olnud see, et oo, maga minuga - seks on selline normaalne asi, see ikka inimestele meeldib, pole mulle eksklusiivselt. See ei ole kohe kindlasti ja üldse see, et too mulle lilli, ütle komplimente, nunnuta - kui see on su normaalne käitumine vastassooga, jee ma "eriline" olen selle pealt. See ei ole üldse see, et anna mulle süüa, kutsu külla, tule külla, laena raamatuid, aja juttu. Normaalsus ju, niimoodi tehaksegi!

Eriline on see, kui võtad ette midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, ütled midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, kui mul kukub suu lahti hämmastusest, sest keegi tegi midagi täiesti muud, kui temast oodanuksin. Praegu on selliseid momente peaaegu iga kahe kuu tagant, mulle on saadetud pakke, mille saamisel ma ei oska muud teha kui omaette rõõmust naerda, tehtud kingitusi, mida üldse ei teadnud oodata, silitatud pead või öeldud täiesti ootamatuid lauseid ning mu tass on täis ja meel rõõmus.
Aga enne Rongi seda lihtsalt ei olnud. Väga kaua. See, et ma ei uskunud ootamatutesse headesse enam, et ma ei näinud oma tulevikus midagi ootamisväärset, mis ei tule ränga tööga, oli osa sellest. Kõik oli normaalne, sain täpselt seda, mida ootasin, ja mul oli niiiiiiiiiii kõrini.

Sest see, mis oli normaalne, ei olnud midagi erilist, ei olnud see, mida ma elult tahtsin, ei olnud mainimisväärnegi. Ma olen siin võrgupäevikuski saanud kõvasti pähe selle eest, et kuidas ma võisin niimoodi oma lastele teha, nende jaoks ma olin ju nii tähtis, oma ema jaoks nii tähtis, oh kuidas ma võisin?!
Aga neile tähtis olemine oli normaalne, nad ei pidanud ega pea tähtsaks mind, suvaline naisterahvas, kui ta oleks õige inimese tütar või ema, õde või tädi oleks täpselt sama asja ära ajanud. See on positsioon, mis oli tähtis, mitte mina.
Ja ma ei ole oma positsioon.
Ega parfüüm ega suhteseis ega soeng, amet ega pestavate nõude kogus kraanikausis.
Ma olen mina. Ja nüüd siis tunnen, et kui sa mind sellena ei hinda, ega mul pole ka sind vaja.

NÜÜD.

Aa, mingi Belgia oli ka täna v? Päriselt? Mul on suht kama.
Harjunud asi juba, normaalsus. Ega ma ei tahaks küll, et nüüd veel jälgimaid asju hakataks tegema, et ikka shokeeriv olla, aga mis parata - mu jaoks harjunud asjad on harjunud. Esimest korda on "AAAaaaaAAA, kuidas nii saama?!", teist korda "Oo, see polnudki ühekordne!" ja edasi on juba normaalsus.