Edevuse katk vol VI

Tegelikult on siuke leebe, soe (ja väsinud!) olla. Miski ei kripelda, ei aja postitust kirjutama, päike paistab ja sellisele kevadele olen lausa valmis andestama, et ta kevad on. Hoian akna lahti, sealt ei voola sisse mingit võigast külma ning kavatsen minna jooksma, kui päike veel paistab, sest (igal tegevusel võiks olla ikka mitu kasutegurit!) D-vitamiini kogumine füüsilise liikumise ajal on ju tore.

Olgu, tegelikult läksin siis magama (ei, see on HEA asi, et ma nüüd väsimusega ka magada saan!) ja jooksma hoopis siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga päikest samuti enam mitte, selline vaikne kevadõhtuhämarus.
Mu ees läks teelt üle must kass, paremalt vasakule.
Jooksin kohe rõõmuga edasi, sest ebausud on absursed, aga siiski kuidagi teada, ning teha asju nende kiuste natuke tore.

Leevikese "väikeste veidruste" sekka kuulub ka räme ebausklikkus. Miks, oo miks ma sellest läbi vaatasin?!

Kui mees on kena, ma ikka olen võimeline talle väga palju andeks andma, ilma et ta teakski, et tegelen andestamise ning asjast läbi ja üle vaatamisega.
Oh-jah. Väline kenadus. Täiega loeb mulle,

Võibolla ma ositi seepärast usungi, et ilu on võti, ilusad inimesed kuidagi tähelepanuväärsed ja püüan end ka võimalikult ilusana hoida? Noh, et kui mina suudan välisele ilule lehed ja lilled ise külge mõelda, suudavad teised mulle ka?
Oot, ja kuna ma olen lehti ja lilli nagunii täis, tulvil, need ajavad igalt poolt end välja, siis ... siis tegelikult on ilu nende varjamine, et kui neid ei nähta, olen ma keskmisele maitsele ikkagi söödav?
Võibolla.

Kui aus olla, olen selle ühele fotograafile isegi sõnadesse pannud. Et väliselt olen üsna tavaline ja üsna ilus, imelik eeskätt seestpoolt, kas ta vahest püüaks selle osa ka pildile panna? Ta oli suht vaimustuses, vaatame, mis välja tuleb.
Sest noh - mul on natuke enam raha kui enne? On, muuhulgas ka seepärast, et pean ülal ainult ühte last ju.
Ma arvan, et rahaga pole midagi mõistlikumat teha, kui anda toredatele inimestele? Täiesti nii.
Ja teha endast pilte, enne kui nägu ja keha täiega ära lõtvuvad ealiste muutuste tõttu veel jõuab? Jõuab.

Teda ma toetan hea meelega samuti. Kui mõni pilt hea tuleb, panen siia ka koos lingiga, kellest praegu jutt. Kui ei tule - noh, elu ongi keeruline, kogu aeg ei saa ka hästi minna.
(Tegelt ma arvan, et tuleb. Tema on hea oma kunstis, mina olen ilus ja üldse läheb mul viimasel ajal nii hästi, et kuigi tagasilöögid peaks nagu tulema, ma ei näe väga, kust.)

Mul on Tütarlaps, kes on hea kõiges, mille ette võtab. Minu sotsiaalne kohmakus on tal ka puudu, tõesti ongi hea kõiges - ning ometi on mul ekstra kohake hinges selle üle rõõmus, et ta nii ilus on. MisMÕTTES, lilli ja lehti on tal kõikjal ja jääb ülegi, muusika, näitekunst, visuaalne kunst, matemaatiline mõtlemine, kehaline andekus, lugemine, kirjutamine - ta on hea KÕIGES.
Aga ei, ikka on mul ta ilu üle hea meel.
Seal on midagi, millest ma veel aru ei saa.
Mis värk selle välise kenadusega on.

Ega, mulle endale meeldivad ju ka ilusad mehed! Mitte need, kes hästi räägivad (naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega? Olen ilmselt mees selle teooria järgi), palju teenivad, võimu omavad. Tõtt öelda mulle võivad mehed meeldida sellest hoolimata, et neil on võimu, aga see nõuab natuke ülevaatamist ja automaatsest reaktsioonist - väkk! - edasi mõtlemist teemal "inimene on inimene, äkki ta on tegelt tore!"
Aga väline kenadus on teema. Võimu omaja puhul täiega see, millele keskenduda ja inimlikkust näha näiteks. (Lisaks sellele, et kui keegi, suvalisest soost, kohtleb mind eriliselt, on see meeletu turn-on, ta muutub mu jaoks kohe ise eriliseks, sest nägi midagi eredat minus!)
Kenad meeldivad mulle ikka ja jälle, ikka ja jälle, see on pluss nii meeste kui naiste puhul ning selgelt mingi mu loomalik osa märkab seda ning see meeldib talle väga.
Aga miks?
Kunagi võibolla taipan.