Nii, nüüd olen juba ligi neli päeva olnud vaba lasteta naine.
Ok, poolteist neist veetsin niisuguse peavaluga, et põhiliselt rõõmustasin üksinduse üle võtmes "keegi ei näe ega kuule, kuidas nutan, oigan ja halan ja kellelegi ei pea ütlema, et jälle vannitoa põranda märjaks tegin oma kuuma vee all olemisega, kuni kuuma vett jätkus", aga eile oli enam-vähem ja täna juba suisa hea.
Vaatan oma pilti skaibis (see on seesama, mis siin) ja naeratan endale.
Jaa, olengi maailmas, et see paremaks teha. Lihtsalt see, et olen, tähendab, et maailm on raasukese etem.
Teen seda, mis õige tundub.
Kurat, ma olen lahe!
Natuke aitas sellele tundele kaasa ka Civil Wari (taas)vaatamine. Sest seal on keskseteks teemad, mis on nii väga minu teemad.
Vastutada ise oma tegude eest. Mitte kellegi kätte kontrolli enda üle usaldada, sest nemad on täpselt sama ekslikud kui sina ise - selle vahega, et nemad pole isegi sina. Poleks hiljem "oih, eksisin", oleks hoopis "oih, nemad eksisid ja mina tegin kohutavalt halvasti seepärast".
Minu teema.
Krt, kas tehakse filme millestki muust ka kui minust?
Aa, tehakse küll. Need on need igavad või lausa halvad filmid.
Emake maa, kui tore on jälle tunda, et olen oivaline. Et olen ükssarvik ja torm ja mitte mina ei peaks maailmaga kohanema, vaid maailm kohanegu minuga. Nii hea on sedasi tunda, isegi kui peavalu ikka meenutab, et tema ka vahel ju, ja süüa ei taha.
Viinamarju võib. Ei ole vastikud.
Nagu viimasest lausest aru võib saada, ajab enamik toite ikka iiveldama. Ent selge suund meeldivamale elule olemas? Olemas!
Ja viinamarjad on toredad. Nii punased kui kahvatud.
Tegelt võtab ikkagi ohkama see, et toit pole HEA, vaid parimal juhul "päris vastuvõetav". Läheks ma siis kõhnemaks sellega, et pea midagi ei söö! Ei, mida vähem ma söön, seda säästlikumaks keha hakkab. Naeraks? Tegelt see ongi koomiline. Vähemalt muhelen =)
Üldiselt tuleb viimasel ajal ette palju asju, mis oleks naljakad, aga samas on nii kurvad ka, et ei saa seda naljakust tunnetada, olemata samas kohutavalt nukker.
Irooniline.
On vist õige sõna.
Selline eluperiood ilmselt. Või siis olen kuidagi selle maailmanägemise osas hetkel vastuvõtlik - mis on sama asi. Ju. Tegelikult.
Oleks lihtsam, kui kogu aeg näeksin vaid seda nurka, kust paistavad lineaarselt kasvavad nähtused: lapsed saavad aina suuremaks ja ausamaks, inimesed üldse lähevad muudkui targemaks ja õnnelikumaks, ja keerukuse kasvades kasvab ka rahulolu.
Kuidagi ei näe. Lisaks on kogu aeg taustal "ja inimesed valisid Trumpi presidendiks".
Mul ei ole probleem mitte Trumpi endaga: keegi ei tea praegu, mis ja kus ja kuidas ta just. Eks näeb. Aga mul on probleem sellega, et tema poolt hääletas nii palju inimesi.
Neile tundus, et see on hea mõte.
Isn't it ironic?
Olgu, sellega on mul ka probleem, et selle mure tõdemise peale tuleb kivi alt ALATI välja keegi, kes seletab, et tegelt Trump oligi väga arukas valik, väga läbinägelik, phmt pinnapealsest läbivaatav ja süvitiminevalt tark. Ja siis ma peaks nagu temaga kaasa mõtlemiseks leidma, et tegelt on nii palju inimesi kui Trumpi valis, lihtsalt minust tohutult targemad, ja jee.
Aga ma kuidagi ei usu seda. Puhtalt IQ pealt juba - kui nii paljud inimesed saaksid üle 120 tulemuse, skaala ju liiguks! Ei saa olla, et kõik on keskmisest kõrgema IQ-ga, kes seda keskmist siis üleval hoiab?
Nii LIHTSALT ei ole võimalik.
Aga vähemalt läks üle vahepeal (hei, ma käisin kohtamas selle tunde pealt!) valitsenud tunne, et elu ja maailm ongi jõledad ja kui ma ei saa nii palju headusi, nagu tahaksin, võiksin ikka leppida vähemaga ka.
Ei. Mina teen, mis mina tahan, ja kui maailmale ei sobi, kohanegu tema.
Mina ei hakka. Kellel sest parem on, et mul on halb?
Ja kõik on taas lihtne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.