Vihastamise kergus ja rõõm

Tere, menstruatsioon.
Vähemalt on selge, miks taas nii krdi väsinud olen.

Ent nüüd saan selgemalt ära formuleeritud selle eelmise postituse nämmutamise-tunde.
Sihuke taju on, nagu võitleksin mingite ümber minu keerduvate ja nii nägemist kui liigutamist takistavate looripundardega. Aga kui aja maha võtan ning selgemalt vaadata üritan, ei ole seal (enam) midagi.
Juba olen need loorid puruks rebinud, juba on selja taga see "Taevake! Siis selline on maailm, kui teda otse vaadata?!" elamus - aga need on nagu fantoomvalud, need takistavad ja udustavad poolläbipaistavad värgid, mida tegelikult ju ei olegi (enam).
Jälle adun, et see ongi vahe teadmisel ja tundmisel. Millegi teadmine ei ole üldse üksüheses suhtes selle tundmisega. Kogu aeg tajun loore end kammitsemas, mis siis, et tean samas: olen nad puruks rebinud. A mis sest mu enesetundele abi on?!

Ja mida ma siis nüüd tegema peaksin, et end puhtamalt ja kuivemalt tunda? Rebin üha uuesti ja uuesti? Ei tee välja sellest, et mul vastik ja lämmatatud olla on?
Mida ma teha saan üldse, mis aitaks?!

Aa, mul on nüüd see teraapiavärk, kus käimine mu arust tore ja puha - vbla saan sealt nõu, mida sihandase tundega teha.
Muidu olen seal peamiselt rääkinud asju, mis siingi. Saanud pai ja tunnustust.
On kahtlus, et erinevaid vastikuid asju olen ise nii väga lähedalt ja kaugelt analüüsinud, et sel teemal mulle midagi uut öelda on raske. Aga toredusi, häid asju ma ei mõtle sedasi läbi ega meenuta endale. Siis terapeut saab nende kohta küsida ja mul on "oh-vau-tõesti!"

Ja saan jälle vihastada =)
Vihastamine on hea. Energia. Mitte selline ebamäärane looride all vehkimine, vaid rebimine ja lõikumine. Ja noh - mulle on nii hea mitte ennast peksta, vaid tõdeda, et oi. Teised on veel halvemini teinud kui mina!
Laias laastus on see, miks üldse tagasiside peale vihastan - mul ei ole vaja, et mulle halvasti öeldaks, et mõtlema hakata. Keegi mu lugejatest pole saanud öelda mulle halvemini, kui ma ise enda kohta mõelnud või tundnud olen. Keegi pole saanud mind rohkem süüdistada, kui ma ise süüdista(si)n. Phmt mina tunnetasin halvastiütlemist kui teistepoolset käega mu haavades kaevamist ja "näed, siit jookseb verd, näed ju?!"
Nagu - jaa, ma märkasin, et seal on haav. KUI lolliks sa mind pead, arvates, et ma seda märganud ei ole?!?! TUNDNUD ei ole? Kas sul endal oleks tore, kui keegi sedasi sinu suurtes ja sügavates haavades kaevaks?
Aga see, mis mind mõtlema paneb ja mis mulle uudiseks või(nu)ks olla, on, et keegi teine ka näeb, et ma olen tugev ja võimas olnud läbi selle haavadekorjamise. Et vbla ma polegi teiste jaoks ainult ja üha halvasti teinud, et ma olen ka hästi teinud ja teen edasi. Triinu, sa oled hästi!

Ei, omas peres ja mõnede kaasamõtlejate poolt on juba minu heaolu samuti arvestama hakatud, ent seda negatiivset sai enne nii palju, et mul on väga keeruline aduda, kuidas see ei olnud ka siis minus, vaid ütlejates endis.
Jaa, ma olen seda korrutanud nii siin kui endale väga väga väga jne mitu korda.
Aga ikkagi on kuidagi veider ja tühi tunne - mis mõttes mina vabandan ja vabandan ja vabandan valu eest, mida teistele tegin, aga minu ees vabandatatakse siis, kui ma sõnaselgelt nõuan ja ütlen ka, mille eest täpselt?!
Kuni ma ei sega, ei huvita kedagi, mida mõtlen või teen.
Ja siis olevat MINA isekas?!
Miski nagu ei klapi.

Võibolla see ongi üks loor, mida ma ikka oma kaela ümber tunnen. Osake minust tahaks ikka uskuda, et teised inimesed on head, lihtsalt vahel taipamatud, ja ma ei ole üksi. Näed, tema ja tema ja tema on ju tõestuseks, inimesed on head! Kaitsevad ja hoiavad mind ning on kõigi teistega ka toredad. Oleks ennegi hoidnud, kui oleks aru saanud!
Samas on tunduvalt rohkem neid vastupidiseid näiteid. Tema ja tema ja tema ja tema ja ... ja ma korraga ei taha uskuda, et nad on kriminaalselt nõmedad, kuid ei oska seda ka kuidagi teisti seletada.
Vaevlen.
Mõtlen, et aga ..? Võtan faktid ja tõden, et "A mine persse!" on AINUS adekvaatne reaktsioon.
Ent sellest tundest, et inimesed on enamikus head, on ometi nii raske lahti lasta.

Minu enda kogemuse pealt ON inimesed kas lollid või halvad. Või miks nad mind ei aidanud siis, kui mul oli nii kohutav, et kõigist kehaavaustest verd purskas? Ei, kui ma ise ei öelnud täpselt ära, et palun nüüd vabandada täpselt selle ja selle eest, kui ma ise ei näidanud, et näe, siit on katki, ole hell, kui ma ise ei suutnud öelda, et aita mind, palun! - SIIS KEEGI TEINE KA MIDAGI EI TEINUD.

Loogiline järeldus on, et teised on kas lollid või halvad. Ses valikus ongi eelistatav mõelda, et nad on lollid.
Minu ülesanne on olla kõige targem ja tugevam ja kui ma seda ei suutnud, olen isekas. Nagu dohh. DOHH.
Midagi nagu ei klapi.
Aga vähemalt sain vihastada ja pildi korraks ees natuke selgemaks jälle.