Minu keha arvab, et olen õigel teel ehk - mul on nii tore olla. Mingit välist võrdlust tuua tegelikult ei saa, sest olen jube hea teeskleja ning naeratan vahel ka lihtsalt mõtte peale "kui oleksin õnnelik, naerataksin praegu". Aga HEA on.
Ja ka mu alateadvus - see, mis on lame - seekord rääkis päris otse. Ta on kehaga ühel nõul, läks ainult veel sammukese edasi, tuletades mulle meelde kõiki neid vanu tõdesid, mida olen siia juba kirjutanud.
Nägin und.
Unenäos lugesin esmalt omakirjutatud fännfiktsiooni (mul oli tore lugeda, kuigi samas sain aru, et kui 2/3 loost on täis ühte tegelast ja siis tuleb 1/3 üldist juttu maailma kulu kohta ses variandis, pole see kellelegi teisele), kaks olid veel.
Uurisin ka koos tütrega omatehtud koomikseid. Olin need teinud peamiselt kollaažitehnikas mingite vanade ajakirjade sisse. Osad pildid olid üle terve A4 lehekülje, osad palju väiksemad, harilikuga joonistatud ja seal toimus siis süžeeline tegevus.
Esiteks olid pildid osaliselt kahele meelele - lisaks nägemisele olid nad ka kombitavad, siin ribake hommikumantlit, seal kellegi kaelaehe olid päris riidest või nöörist ja tilbendisest seal küljes. Siis olid nad käppimisel paljut avavad - nihutades teki kõrvale, tuli nähtavale voodis lebava noormehe hommikumantlisiil. Seda tõstes oli ta üldse aluspükstes. (Ei, need ei olnud enam eraldi pildil, olid koos kehaga.) Ja tagatipuks olin ma vaeva näinud detailidega: näiteks söögikohas olid seinal plakatid, millesse selgelt olin süüvinud, nii et ulmelise tulevikumaailmaga koomiksis olid üleval postrid filmidest, mis NEILE ulmelised ja põnevad.
Et koomiksitel polnud korralikku algust ega lõppu? No see segab ainult lugejat, kes pole mina ju!
Ühel suurel pildil oli Sanji. No kollaaž, selgelt ma PIDIN võtma mingid tegelased olemasolevatelt piltidelt!
Kirjutatud fännfiktsioonid olid ka nii mõnusad.
Siis ärkasin üles, et kempsus käia, ise peaaegu tudisemas vaimustusest, sest uni oli nii hea olnud - ning sõnum, mida unenägu kandis, sedavõrd selge, et polnud isegi vaja eraldi sõnastada.
Teadsin kohe ärgates.
Tee, mida SINA tahad, ütles mu alateadvus. Mitte seda, mida teised heaks peaksid. On täiesti tarbetu otsida mingit seksuaalpartnerit, kui sa teda tegelikult isegi ei taha, võtta põrandaid tolmuimejaga kord nädalas üle ning teha tolmust puhtaks nõudekappi, mis sind tegelikult mitte-kunagi-puhastatuna pole seganud kaheksa aastat.
Need on asjad, mis MIND õnnelikumaks ei tee, aga on kuidagi üldühiskondlikult hinnatud. "Kõik ju arvavad, et nii on hea, ma siis ka teen!"
Ja sittagi.
Mul ei ole hea nende tegemise järel? No ei.
Aga fännfiktsioone kirjutada (ja endakirjutatuid lugeda) pole ma küll 12 aastat võtnud, kuid mulle tegelikult hirmsasti meeldis. Mu peas leidsid aset lood, panin need kirja ja pärast, kui lugesin, olid kõik need samad tunded ja pildid ajus alles.
Ning lõika-kleebi juba välja antud ajakirja ...
Ma pole seda teinud sestsaati, kui Rongimehele sõtta sünnipäevakingituse saatsin. Noh, tol üürikesel paaril kuul, mil meil justnagu-hästi oli. Siis võtsin Eesti Looduse, kleepisin osad pildid üle oma väljaprinditud alastifotodega, jättes pildiallkirjad samaks, mis olid. Osad tekstid kleepisin üle enda omadega, samas pealkirjad Eesti Looduse omad võttes.
Kokku oli päris hea, kuigi muidugi veidi kohmakas tulem.
No mida sa saadad mehele sõtta, kui mitte ajakirju alasti naistega, onju!
Olen teismeeast saati vahel kollaaže teinud. 0 kunstiväärtust, a mul endal tore.
Oh, alateadvus, kui kuradi õigus sul on! No mida ma vehin teha asju, mis mind absoluutselt rõõmsamaks ei tee, isegi ei huvita, ainult "nii saavad inimesed õnnelikumaks, proovin ka"?!
Kui jõudu on üle, võib teha rohkem asju, aga tee seda, mis TORE on, väga väga naine, mitte seda, mida "peaks"!
Näiteks tõuse kell neli öösel üles ja postita võrgupäevikusse, kui see on see, mida tahad.
Dohh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.