Ei, kõik on hästi

Kuulge, ma ise ei jaksa, tehke keegi mulle hea elu ja mina aint elan seda, mh, ah?

Laias laastus see soov on ju mõtte taga, mida enne uinumist numbreid lugedes selliste arvude juures, mis ühesugustest numbritest koosnevad, mõtlen. "Kõik saab korda," ütlen endale taas ja taas. "Ma ei pea midagi rohkem tegema, kõik saab korda!"

Kui mul on hea, on sellest küll. Pohhui, mis saab, mina olen mina, jee. Sellest piisabki, et "kõik" oleks korras.
Aga kui ei ole (praegu on selline "suht kombes" näiteks, võiks ikka väga tunduvalt parem olla), tõuseb õudne kahtlus, et ei. Teised inimesed on veel lollimad kui mina, teevad veel valemaid valikuid. Kui mina maailma ära ei remondi, see võibki kuradile minna!

Siis ei aita muud kui meenutada ja meenutada ja üha meeles hoida, et maailm saab hakkama. Ma ei ole oluline. Sa ei ole oluline. Maailm liigub täiesti omasoodu trajektooridel, kus kogu inimkond kõigis oma ajastutes kokku on ka vaevumärgatav kübe.
Maailm saab hakkama.
Mina vastutan ainult enda eest.
Et ma teen vahel vigu ja valesti ja üldse-mitte-täiuslikult?
Sitt lugu küll.
See ei mõjuta midagi suurt, midagi olulist, midagi, mille pärast põdeda. Kui ma ei saa rohkem lapsi? Emake maa ei lähe seepärast hukka. Kui ma ei saa oma raamatuid valmis ja ilmutatud? Isegi inimkond ei kannata seepärast eriti. Ma vastutan ainult enda ees, ja kui olen teinud nii hästi, kui suudan, ongi ju kõik tehtud.
Daalia.

Oh, muidugi olen sellest juba 122 korda kirjutanud umbes. Aga isegi endal läheb meelest ära. Tasub üle korrata =)
Ma teen midagi, et mul parem oleks, aga pole? Emake maa, kui jube! Nüüd läheb maailm hukka!
Või siis mitte.
See lihtsalt ei toiminud seekord, aga vähemalt proovisin. (Konkreetselt: käisin jooksmas ja ainult väsisin ära, ei mingit kergendavat endorfiinilaksu.) Mida mult enamat oodata saakski?
Maailm ei lähe hukka.
Kõik saab korda.